Varitsus (VII peatükk)

Friday, February 18, 2011

... läks veidi vähem kui pool tundi ja 300 meest seisidki väljas vihma käes, kõigil näost peegeldumas teadmatus. Olid nad ju äsja püstitanud laagri, kus saakski siin lahingut pidada? Valitses vaikus.. tappev vaikus, milles oli kuulda vaid vihmapladinat ja vee vulinat mööda maanteekraavi.

Kõik olid põnevil, kui Limpkin telgist välja astus, tünni otsa ronis ja sinna seisma jäi. Limpkin silmitses oma mehi ja nemad silmitsesid teda. Valitses pea täielik vaikus.. Möödus veel paar hetke, kuni Limpkin viimaks suu avas:
"Teie mehed, olete välja valitud osalema lahingus. Kui luureandmed on õiged, redutavad rootslased preagu umbes versta kaugusel metsas ja ootavad meie läbimarssimist. Isiklikult eelistan vaenlasega küll lahinguväljal silmitsi seista, kuid et nad nii alatult meid rünnata tahtsid, ei ole vist suuremat midagi hullu, kui me neile samaga vastame ja neid endid seljatagant ründame. Ka mina tulen koos teiega lahingusse. Ärge kartke, võtke vaid mõõk ühes ja uskuge - kui me neile ootamatult peale tormame, halavad nad kõik Jumala poole, et nad üldsegi siia ilma sündisid. Minu järel, vaprad venelased ja pidage meeles: mitte krõpsugi enne, kui rünnakukäsk on antud!"
Limpkin astus tünnilt maha ja hakkas juba porise tee kraavist üle hüppama, kui talle meenus: "Ah jaa, võtke vaid mõõk ühes, püssirohi on teil nigunii märg ja pealegi oleksid musketid kohmakad ja kergesti nähtavad. Kel mõõka pole, laenaku, peale lahingut on meil neid ilmselt küllaga."
Jooksuga läksid mitukümmend meest mõõga järele, ning õige pea olid nad ka tagasi, hüppamas üle maanteekraavi, mis tõepoolest väikest jõge meenutas. Limpkin seisis juba vastaskaldal ja ootas oma mehi. Teinud umbes selgeks kauguse ja asukoha, kuhu nad minema peavad, jälgis ta kogu tegevust, ise samal ajal sügavalt mõttes olles...
Mitte kõik ei teadnud, et ka Limpkini enda sõdurielu oli nõnda alanud. Veel enne, kui ta oli kasakate ridades teeninud, oli temagi kõigest lihtsõdur olnud ja 1691. aastal Ukrainas türklaste vastu sõdinud. Niisamuti oli tema olnud nende seas, kes vastase varitsuse purustama pidid... Limpkin tundis ärevust.. miski, mida ei saa nimetada ei hirmuks ega raevuks, ei kõhkluseks ega hulljulguseks. Miski, mida ta ise armastas kutsuda "lahingueelseks närvikõdiks".

"Sa ei kutsundki mind" kostus Limpkini selja tagant kellegi suust.
"Ma ei suudaks sind sellest ilmselt nigunii eemal hoida," muigas Limpkin, seljaga ikka rääkija poole olles, "eks sa tule siis." ütles ta läbi samasuguse muige, nagu ennegi. Ta pööras ringi.
"Pealegi Jaroslav, sa oled minu kõrval sõdinud juba aastaid, millal varemalt olen ma sind lahingusse kutsunud?" sõnas Limpkin lõbusalt ja hakkas mööda metsa astuma, öeldes veel sõduritele: "ja ei mitte krõpsugi enne, kui olen märku andnud! Saatke teade edasi!"

Nii kõndisid pea 300 meest läbi metsa, Limpkin ja Jaroslav nende ees. Sõdurid hiilisid vaikuses. Kõigil kaasas vaid mõõk, mõnel üksikul veel pistodagi.
Vihm krabises kuuseokstel, kui venelased läbi metsa sammusid. Juba olid sõdurid pead üsnagi madalale tõmmanud, oodati kohtumist vastasega.
Tunda oli pinget... samm sammult läheneti vaenlasele ning ometi täielikus haudvaikuses... Eemalt paistis lõkkesuits. See oli esimene tõestus, et rootslased tõesti ongi seal. Venelasid hakkasid kolonnis edasi minema. Limpkin sosistas pea kõigile möödujatele:
"Oodake minu käsklust, oodake, kuni ma hüüan, siis ründame kõik koos!"
Venelased asusid positsioonidele... Läbi puude vilasid rootslaste sinised mundrid, oli kuulda nende juttu ja oli tunda, kuidas lõkkesuits venelaste peade kohale tõusis. Läks veel mõni minut, kuni viimnegi venelane oli oma mõõga hiirvaikselt tupest välja tõmmanud ja kükitas nüüd salamahti sambla sees...
Limpkin tundis, kuidas ta süda kloppis.. Jaroslav oli just tema juurde roomanud ja sosistas, et kõik sõdurid on positsioonidel.. Oli kuulda vaid rootslaste jutuvada ja vihmakrabinat kuuseokastel... Valitses närvesööv vaikus...

"Kas tead..." sosistas Limpkin Jaroslavile, "ma arvasin, et ei mäleta enam, mis tunne on olla lihtsõdur... Aga see on nii selgelt meeles."
"Sellised asjad ei ununegi kunagi. Ei saagi ununeda"
"Mis sa arvad, kas võidame?" küsis Limpkin tasaselt.
"Muidugi võidame," vastas Jaroslav naeratades, "meie sinuga oleme suuremastki jamast välja tulnud, mis siis meil viga rootslastele peale tormata?"
"Hea küll.. ole ettevaatlik" poetas kapral suunurgast. Siis kogus ta end, tema mõõk tõusis samblalt ja ta pilgus süttis miski. Siis tõusis ta ühele põlvele, vibutas mõõgaga ja hüüdis nii, kuis jaksas: " R Ü N N A K U L E !! "

Justkui looduse enese vägi oleks tõusnud. 300 vene sõdurit tõusid, tõstsid mõõgad, tegid sõjakisa ja jooksid rootslaste laagri poole. Juba olidki esimesed kohal, laagrist kostusid paanikas rootslaste hüüded. Ka limpkin jõudis sinna - rootslased olid lõkke ümber püsti, mõni haaras oma mõõga järele, mõni üritas põgeneda. Vihaselt ja brutaalselt tungis Limpkin vastasele peale. Raius mõõgaga ja torkas, põikles löögi eest ja torkas lööjale mõõgaga kõhtu, mispeale viimane sinnasamma kokku varises. Juba olid uued rootslased mõõgaga platsis. Mõni üritas püstolit kasutada, kuid vihm oli teinud oma töö - püssirohi oli märg ja mitte üks püstol ei tulistanud.
Limpkin märkas lahingus Jaroslavi. Viimane oli näole kriimu saand, kuid võitles endiselt sama metsikult, kui lõvi.
"Andke neile, venelased! Andke neile hädavarestele!" hüüdis Limpkin läbi lahingukisa, mispeale venelased aina julgemalt peale läksid. Raius ja torkas Limpkini mõõk. Tundus, nagu ei suudaks keegi Limpkini peatada.. kui äkki... tohutu raksatus Limpkinile kuklasse langes.
Valust kokku varisedes märkas Limpkin noort rootsi sõjameest, kes oma täägiga nüüd Limpkinit läbi torkama tormas. Kiirelt veeres Limpkin eest, kuid noor sõjamees tuli juba uue hooga.
Veel sammuke lähemale jõudis rootslane Limpkinile. Kõik justkui peatus.. mitte miski muu siin maailmas ei oleks justkui liigutanudki, kui just mitte see rootslane, kes aina lähemale jõudis... Juba tõstis ta musketi ja valmistus Limpkinile andma viimast hetke tema maisest elust...

Tee Narva alla #2 (VI peatükk)

Sunday, February 6, 2011

Süda puperdamas ja veri justkui keemas sees, piilus Limpkin telgiuksest välja ja valmistus sellele tundmatule võõrale kogule kallale hüppama...

Limpkin ootas liikumatult, nagu jahimees.. Samm... veel üks samm.. Juba nägi Limpkin selle mehe pead - Kapuutsiga varjatud jässakas ümar peanupp, mis mehe jõulise kehaga koos üsnagi hirmutav välja nägi..
Limpkin, näinud, et võõral musket kindlalt käes on, libistas noa taas tuppe ja jäi ootama mehe viimast sammu, mille järel oleks võinud ta tappa...

HOPP! Kargas Limpkin mehele kallale, tõmbas teisele musketi selja tagant lõua alla ja tiris, mis jaksas. Seepeale lasi võõras tohutu kisa lahti.
"Ongi parem," mõtles Limpkin, "kohe on valve siin ja saab temalt veel isegi luureandmeid nõuda..."
Järgneva paari hetke jooksul suutis võõras Limpkini haardest lahti rabeleda, Limpkinile püssipäraga hirmsa tou anda ja veelgi kõvemini karjuma hakata. Limpkin, kellel ninast saadud löögist verd lahmas, võttis meeleheitlikult noa ja üritas sellega võõrast pussitada, kui viimane kiirelt raksatava jalalöögiga Limpkinile kõhtu lõi, nõnda, et viimane maha varises.
"KES SA OLED?!" röökis võõras Limpkinile, kes maas vedeles.
"Kes ma olen? Kas mitte mina ei peaks küsima temalt, kes ta on? Pagan võtaks, mis neetud mõrtsukas see selline on, kes enne tapmist veel nime kah küsib?" mõtles Limpkin, kelle meeleheaks juba tuttavate sõdurite karjeid kostis.
"EEMALE! HOIDKE NAD MÕLEMAD ÜKSTEISEST EEMALE!" lõugas Jaroslav, kes telgist välja oli sööstnud ja surus võõrale püstoli lõua alla.
"Võtke see tõbras kinni.. pekske läbi ja pooge üles!" lõugas Limpkin läbi pool-verise suu.
Läks paar hetke, kui Jaroslav Limpkinile veidi kartlikult sõnas:
"Limpkin... see on ju meie enda tunnimees." Sõdurid saadeti taas magama, vaid Limpkin, Jaroslav, tunnimees ja ohvitserid jäid lahkarvamusi lahendama.
"Mida paganat sa minu telgi juures tegid?!?!" oli Limpkin maruvihas.
"Noh.. Ei midagi ei teinud..."
"Ära püüagi mind petta! Miks sa siin olid?!"
"Kas võib esmalt paluda teistel ohvitseridel lahkuda?" Limpkin saatis Jaroslavile küsiva pilgu, millele too noogutusega vastas.
"Hea küll, minge magama teie kõik," viipas ta ohvitseridele, "Homme on pikk tee ootamas, teil on teie jõudu tarvis" sõnas Limpkin konkreetselt ja pöördus siis tunnimehe poole:
"Mis sul siis enda kaitseks öelda on?" Jutt kestis veel veidi, kuni tunnimees Limpkini kõrva juurde küünitas, talle midagi sosistas ja siis tagasi tõmbus. Viimane vaatas mehele jahmunult otsa, muigas siis ja puhkes naerma.
"Sa.... oled vaba, täna sa enam valvama ei pea, mine lase end minu nimel välja vahetada," vuristas Limpkin läbi pöörase naeru, "Su vaprus ja jõud üllatasid mind väga, oleks vaid kõik me sõdurid sellised, nagu sina"

Mehed läksid lahku - Limpkin ja Jaroslav oma telgi poole astudes ja tunnimees teisele poole, kusjuures ise kergendatult ohates.
"Mis ta sulle ütles?" päris Jaroslav, kes ei mõistnud sõbra peatamatut naeru.
"Sa ei kujuta ette, kui totter olukord see on, Jaroslav" kostis viimane ikka läbi naeru.
"Noh.. Räägi siis!"
"No mida ta ikka öösel võsas teha sai?"
"Mul pole aimugi, mida peaks mees öösel põõsas tegema"
"heh... Kas sa siis tõesti ei oska pakkuda?" vastas sõber lõbusalt
"Ei oska! Mida ta siis tegi???"
"Kusel käis," pahvatas Limpkin naerma ja astus telki, "head ööd, Jaroslav, mine magama, homme on pikk matk ees" sõnas ta lõbusalt ja tõmbas ette kardina.

Koitis taas uus päev. Vaevalt oli Jaroslav ärganud, kui Limpkin juba telgist välja sööstis. Oli teine justkui esimest päeva sõjaväes - kõndis mööda metsa ringi, vaatles sõdurite telke ja uudistas varikatustest tehtud "ratsatalle". Siis tuli ta taas tagasi ja istus laua taha, ees vaid paar kaarti ja sirkel.
Jaroslavi küsimuse peale "mida sa teed?" kostis ainult vaevukuuldav "ei midagi.."
See "ei midagi" oli tegelikult Limpkini enese suur dilemma - kuidas kahurid paigutada?
Kas tuua nad kõik eesliinidele, et need toetaksid sõdurite rünnakut ja annaksid kattetuld? Või pommitada kindlust? Või lõhkuda silda? Võibolla hoopis müüre pommitada, kuid riskida kahurite vigastamisega vaenlase mürskude läbi. need olid küsimused, mis lendasid läbi limpkini pea.
nii ta siis uuris kaarte, tõmbas sirkliga kaardile poolkaari, et leida kõige ratsionaalsem moodus, kuidas kahureid paigutada. Sellest leidis ta tegevust veel mitu päeva.
Armee aga marssis edasi. Aina enam ja enam läheneti Narva kindlusele.

Sissekanne Limpkini päevikus:
"2. juuni 1704

Oleme juba 3. päeva Narva poole teel. Juba jagame me teed 18. rügemendiga, kes samuti Narva alla lähevad. Ilmselt tuleb meil ka esimene piiramisrõngas moodustada. Moraal on kõrge, sõdurid juba kibelevad lahingusse, mis tegelikult mulle muret teeb. Me pole mitte ühtegi Rootsi sõjasalka veel kohanud, seega kardan, et nad on koondunud kas Narva alla või metsadesse, mida maantee läbib. Viimast kardan ma kohe väga."

4. juunil oli Vene 68, 18, ja 93. rügement Narvast 50 versta kaugusel, kui hakkas sadama. Sadas tohutut paduvihma, nii et rügementide ülemjuhatajad juba kell 4. lõunal leidsid paremaks laager püsti panna. Teed muutusid peagi porimülgasteks, nii et moonavoori saabudes kõigi kolme rügemendi kasakad oma hobused ajutiselt moonavankrite vedamiseks loovutama pidid.
Moonavoorid veetigi kohale, kui äkitselt märkas üks noor kasakas 93. rügemendist, kes teed oli uudistamas käinud metsas mingit liikumist.
koheselt jooksis ta ülemjuhatuse jutule. Limpkin, 18. ja 93. rügemendi juhatajad mängisid parajasti kaarte, kui üks mudane ja üleni tilkuv mees sisse astus: "Ma nägin metsas liikumist, ma arvan, et need olid rootslased"
Sellest piisas Limpkinile sedavõrd, et ta koheselt kuue selga tõmbas ja ütles: "Härrased, ma vajan teie abi. Kui asi on tõesti nii, nagu mulle tundub, jõudsime me laagri püstitada just enne varitsust. Kui te vastu ei ole, formeeriks ma löökrühma, kuhu ma igast rügemendist nii umbes 100 meest paluks."
18. rügemendi kapral Jurjev ja 93. vanem-major Anatoli olid sellega kiirelt päri ja andsid oma käskjalgadele vastavad korraldused.

läks veidi vähem kui pool tundi ja 300 meest seisidki väljas vihma käes, kõigil näost peegeldumas teadmatus. Olid nad ju äsja püstitanud laagri, kus saakski siin lahingut pidada? Kõik olid põnevil, kui limpkin telgist välja astus ja tünni otsa seisma jäi. Valitses vaikus.. tappev vaikus, milles oli kuulda vaid vihmapladinat ja vee vulinat mööda maanteekraavi...