Tee Narva alla #2 (VI peatükk)

Sunday, February 6, 2011

Süda puperdamas ja veri justkui keemas sees, piilus Limpkin telgiuksest välja ja valmistus sellele tundmatule võõrale kogule kallale hüppama...

Limpkin ootas liikumatult, nagu jahimees.. Samm... veel üks samm.. Juba nägi Limpkin selle mehe pead - Kapuutsiga varjatud jässakas ümar peanupp, mis mehe jõulise kehaga koos üsnagi hirmutav välja nägi..
Limpkin, näinud, et võõral musket kindlalt käes on, libistas noa taas tuppe ja jäi ootama mehe viimast sammu, mille järel oleks võinud ta tappa...

HOPP! Kargas Limpkin mehele kallale, tõmbas teisele musketi selja tagant lõua alla ja tiris, mis jaksas. Seepeale lasi võõras tohutu kisa lahti.
"Ongi parem," mõtles Limpkin, "kohe on valve siin ja saab temalt veel isegi luureandmeid nõuda..."
Järgneva paari hetke jooksul suutis võõras Limpkini haardest lahti rabeleda, Limpkinile püssipäraga hirmsa tou anda ja veelgi kõvemini karjuma hakata. Limpkin, kellel ninast saadud löögist verd lahmas, võttis meeleheitlikult noa ja üritas sellega võõrast pussitada, kui viimane kiirelt raksatava jalalöögiga Limpkinile kõhtu lõi, nõnda, et viimane maha varises.
"KES SA OLED?!" röökis võõras Limpkinile, kes maas vedeles.
"Kes ma olen? Kas mitte mina ei peaks küsima temalt, kes ta on? Pagan võtaks, mis neetud mõrtsukas see selline on, kes enne tapmist veel nime kah küsib?" mõtles Limpkin, kelle meeleheaks juba tuttavate sõdurite karjeid kostis.
"EEMALE! HOIDKE NAD MÕLEMAD ÜKSTEISEST EEMALE!" lõugas Jaroslav, kes telgist välja oli sööstnud ja surus võõrale püstoli lõua alla.
"Võtke see tõbras kinni.. pekske läbi ja pooge üles!" lõugas Limpkin läbi pool-verise suu.
Läks paar hetke, kui Jaroslav Limpkinile veidi kartlikult sõnas:
"Limpkin... see on ju meie enda tunnimees." Sõdurid saadeti taas magama, vaid Limpkin, Jaroslav, tunnimees ja ohvitserid jäid lahkarvamusi lahendama.
"Mida paganat sa minu telgi juures tegid?!?!" oli Limpkin maruvihas.
"Noh.. Ei midagi ei teinud..."
"Ära püüagi mind petta! Miks sa siin olid?!"
"Kas võib esmalt paluda teistel ohvitseridel lahkuda?" Limpkin saatis Jaroslavile küsiva pilgu, millele too noogutusega vastas.
"Hea küll, minge magama teie kõik," viipas ta ohvitseridele, "Homme on pikk tee ootamas, teil on teie jõudu tarvis" sõnas Limpkin konkreetselt ja pöördus siis tunnimehe poole:
"Mis sul siis enda kaitseks öelda on?" Jutt kestis veel veidi, kuni tunnimees Limpkini kõrva juurde küünitas, talle midagi sosistas ja siis tagasi tõmbus. Viimane vaatas mehele jahmunult otsa, muigas siis ja puhkes naerma.
"Sa.... oled vaba, täna sa enam valvama ei pea, mine lase end minu nimel välja vahetada," vuristas Limpkin läbi pöörase naeru, "Su vaprus ja jõud üllatasid mind väga, oleks vaid kõik me sõdurid sellised, nagu sina"

Mehed läksid lahku - Limpkin ja Jaroslav oma telgi poole astudes ja tunnimees teisele poole, kusjuures ise kergendatult ohates.
"Mis ta sulle ütles?" päris Jaroslav, kes ei mõistnud sõbra peatamatut naeru.
"Sa ei kujuta ette, kui totter olukord see on, Jaroslav" kostis viimane ikka läbi naeru.
"Noh.. Räägi siis!"
"No mida ta ikka öösel võsas teha sai?"
"Mul pole aimugi, mida peaks mees öösel põõsas tegema"
"heh... Kas sa siis tõesti ei oska pakkuda?" vastas sõber lõbusalt
"Ei oska! Mida ta siis tegi???"
"Kusel käis," pahvatas Limpkin naerma ja astus telki, "head ööd, Jaroslav, mine magama, homme on pikk matk ees" sõnas ta lõbusalt ja tõmbas ette kardina.

Koitis taas uus päev. Vaevalt oli Jaroslav ärganud, kui Limpkin juba telgist välja sööstis. Oli teine justkui esimest päeva sõjaväes - kõndis mööda metsa ringi, vaatles sõdurite telke ja uudistas varikatustest tehtud "ratsatalle". Siis tuli ta taas tagasi ja istus laua taha, ees vaid paar kaarti ja sirkel.
Jaroslavi küsimuse peale "mida sa teed?" kostis ainult vaevukuuldav "ei midagi.."
See "ei midagi" oli tegelikult Limpkini enese suur dilemma - kuidas kahurid paigutada?
Kas tuua nad kõik eesliinidele, et need toetaksid sõdurite rünnakut ja annaksid kattetuld? Või pommitada kindlust? Või lõhkuda silda? Võibolla hoopis müüre pommitada, kuid riskida kahurite vigastamisega vaenlase mürskude läbi. need olid küsimused, mis lendasid läbi limpkini pea.
nii ta siis uuris kaarte, tõmbas sirkliga kaardile poolkaari, et leida kõige ratsionaalsem moodus, kuidas kahureid paigutada. Sellest leidis ta tegevust veel mitu päeva.
Armee aga marssis edasi. Aina enam ja enam läheneti Narva kindlusele.

Sissekanne Limpkini päevikus:
"2. juuni 1704

Oleme juba 3. päeva Narva poole teel. Juba jagame me teed 18. rügemendiga, kes samuti Narva alla lähevad. Ilmselt tuleb meil ka esimene piiramisrõngas moodustada. Moraal on kõrge, sõdurid juba kibelevad lahingusse, mis tegelikult mulle muret teeb. Me pole mitte ühtegi Rootsi sõjasalka veel kohanud, seega kardan, et nad on koondunud kas Narva alla või metsadesse, mida maantee läbib. Viimast kardan ma kohe väga."

4. juunil oli Vene 68, 18, ja 93. rügement Narvast 50 versta kaugusel, kui hakkas sadama. Sadas tohutut paduvihma, nii et rügementide ülemjuhatajad juba kell 4. lõunal leidsid paremaks laager püsti panna. Teed muutusid peagi porimülgasteks, nii et moonavoori saabudes kõigi kolme rügemendi kasakad oma hobused ajutiselt moonavankrite vedamiseks loovutama pidid.
Moonavoorid veetigi kohale, kui äkitselt märkas üks noor kasakas 93. rügemendist, kes teed oli uudistamas käinud metsas mingit liikumist.
koheselt jooksis ta ülemjuhatuse jutule. Limpkin, 18. ja 93. rügemendi juhatajad mängisid parajasti kaarte, kui üks mudane ja üleni tilkuv mees sisse astus: "Ma nägin metsas liikumist, ma arvan, et need olid rootslased"
Sellest piisas Limpkinile sedavõrd, et ta koheselt kuue selga tõmbas ja ütles: "Härrased, ma vajan teie abi. Kui asi on tõesti nii, nagu mulle tundub, jõudsime me laagri püstitada just enne varitsust. Kui te vastu ei ole, formeeriks ma löökrühma, kuhu ma igast rügemendist nii umbes 100 meest paluks."
18. rügemendi kapral Jurjev ja 93. vanem-major Anatoli olid sellega kiirelt päri ja andsid oma käskjalgadele vastavad korraldused.

läks veidi vähem kui pool tundi ja 300 meest seisidki väljas vihma käes, kõigil näost peegeldumas teadmatus. Olid nad ju äsja püstitanud laagri, kus saakski siin lahingut pidada? Kõik olid põnevil, kui limpkin telgist välja astus ja tünni otsa seisma jäi. Valitses vaikus.. tappev vaikus, milles oli kuulda vaid vihmapladinat ja vee vulinat mööda maanteekraavi...