Vereojad maanteepervel (VIII peatükk)

Friday, August 12, 2011

Veel sammuke lähemale jõudis rootslane Limpkinile. Kõik justkui peatus.. mitte miski muu siin maailmas ei oleks justkui liigutanudki, kui just mitte see rootslane, kes aina lähemale jõudis... Juba tõstis ta musketi ja valmistus Limpkinile andma viimast hetke tema maisest elust...

Tääk tõusis Limpkini pea kohale, ning hoolimata kaprali hädisest kõrvalekallutusest, tungis noore rootslase tääk Limpkinile vasemasse küljelihasesse. Kõik jäi seisma. Pilk Limpkini silmis klaasistus ja eneselegi teadmata karjus Limpkin nüüd agoonias, samblal pikali maas, ümberringi lahingumöll ja vasemas kõhupooles vaksa-pikkune haav kõvasti verd lahmamas. Jaroslav ja paar venelast kargasid Limpkinile lähemale, rootslane sai läbi 3 mõõga koheselt surnuks torgatud ja mitu vene sõdurit langesid karjuva Limpkini kohale. Limpkini silmis ei olnud aga muud, kui puudeladvad ja miski udune loor, mis kogu tema nähtavust kattis. Limpkin lebas, taipamata ise, mida ta tegi või tundis. Karjudes ja piinast vääneldes viidi Limpkin Jaroslavi ja 3 teise vene sõduri poolt metsatukast maanteele, kust juba loetud sekundikümnete pärast moonavanker vastu kihutas. Ajal, mil Limpkini vankrisse laeti, käis metsatukas veel lahing täies hoos. Enamik rootslasi oli relvad maha visanud ning põlvitas nüüd maas, lootes nii armu saada, need, kes veel võitlemas olid, tehti peatselt kahjutuks, kuid Limpkin... tema elu oli hinge vaakumas.

Vanker sõitis kiirelt läbi vihmasaju laagrisse tagasi, kust Limpkin kiirelt maha laaditi ja laatsaretti toimetati. Tohtrid hakkasid kiirelt haava kinni suruma, ning peatselt said maanteel kokku justkui 3 seltskonda. Esimeseks võidurõõmus vene sõdurid, kes juba rootslaste toidupoolise nahka olid pannud. Teiseks rootslastest vangid, kes pea kummardades edasi liikudes, ilmselt lootuses parajal hetkel põgeneda. Ja kolmandaks Jaroslav, sõjaväetohter ja paar sõdurit.
"Kuidas läks?" päris Jaroslav sõduritelt.
"vangid on siin, ülejäänud lõime maha," vastas keegi meeste seast.
"Paar tükki vilksasid veel metsa vahele ka!" jõudis keegi kuskilt hüüda, mispeale Jaroslav kindlalt vastas: "siis ma loodan, et nad näevad seda, mis siin sündima hakkab. Sõdurid, lõigake neil vangidel kõrid läbi!"
Hetke valitses maanteel vaikus, vaid vihmasabin meeste kalevitel täitis kartusttekitava vaikuse.
"LÕIGAKE NEIL KÕRID LÄBI, KURAT VÕTAKS!" Hüüdis Jaroslav raevunult, haarates vöölt mõõga, astudes karmil sammul esimese rootslase juurde, mispeale ta viimasel kõri läbi lõikas ja kraavi lükkas.
"NOH?! Pean kõigiga üksi hakkama saama või?!" kisendas ta üle sõdurite peade, mispeale kõik, kel mõõk vähegi käeulatuses oli, rootslased kraavipervele põlvili surusid ja neil kiirelt kõri läbi lõikasid.
Mõni rootslane üritas veel põgeneda.. kuid... ei olnud neil õnne. Kõik nad hukkusid lõikehaavast kaelal ning kõik nad lükati peale seda kraavipõhja kõngema. Ojast oli saanud justkui punane jõgi, milles kohati võis näha veel rohelisi kraavi-taimi, mis seal algupäraselt kasvanud olid.
Peale seda hüüdis Jaroslav täiest kõrist metsa poole: "Näete jah?! Näete, mis juhtub Tsaari vaenlastega?? Narvas ootab teid sama saatus, öelge neile edasi," mispeale ta pea langetas ning justkui isekeskis meestele sõnas: "Saatke voorimeestele sõja, et nad lahinguplatsilt kõik väärtusliku laagrisse tooks. Peale seda matke omad maha."
Seda öelnud, keeras Jaroslav ringi ning astus raskel sammul läbi meeste ridade laatsaretitelgi poole, kuhu ta sisse astus, ning kuhu ta peale mõniaegset närveerimist magama jäi.


Limpkin ärkas tol hommikul vara. Hoolimata oma suurest valust küljelihases vinnas ta end püsti, haaras nurgast musketi, keeras selle teistpidi ja tuikus selle najal telgist välja. Veel viivuks sisse vaadates leidis ta nurgast üles ka Jaroslavi, kes oli tühja pesukausi peale magama jäänud. Jaroslav astus välja ning tammus vaevaliselt maanteele. Seal nägi ta kraavipervel aga üht poisikest hüppamas. Limpkin astus lähemale. Ta hüüdis: "Hei sina, poiss, tule siia! Mul on su abi vaja!" mispeale viimane jooksuga Limpkini juurde tormas:
"Ma sain aru, et te saite haavata."
"Saingi, aga näe, liikumist see mul ei takista. Ole hea ja otsi mulle mõni parem kaigas, mille najale normaalselt toetuda saaks." Vähem, kui minutiga oli Limpkini õla all korralik kasepuust kaigas ja musket tagasi laatsaretti viidud. Poiss astus koos Limpkiniga mööda maanteed, kuni tee kulges kraavini, kus mitukümmend surnud rootslast lebasid. Seekord juba mööda kraavi laiali tõmmatuna.
"Kes küll sellega hakkama sai?" päris Limpkin järele
"keegi Jargo või Jurjev või keegi.."
"Jaroslav, sa mõtled?" ütles Limpkin rutakalt vahele
"Jah, tema jah. Tema lasi kõrid läbi lõigata ja hiljem siis voorimeestel väärtusliku ära korjata."
"Kust sina seda nii hästi tead.. Sind ei näinud ma meeste seas kohe kindlasti mitte"
"Ei-ei.. mina olen 93. rügemendi vooris. Või noh.. tegelikult on seal mu isa, aga kuna talus oli tööd kuhjaga ja minust nii palju tööväge ei ole, kui mu isast.. siis tulingi mina tema asemel."
"Kus su pere elab, poiss?" küsis Limpkin jälle, veelgi sõbralikumalt, kui ennemalt.
"Novgorod'i lähistel, härra. Meil on seal talu ja viljaveski. Enne oli külas veel 2. veski ka.. aga.. too pandi kah kinni. Niisiis ongi meie veski küla ainus."
"Jaa.. tubli mees on su isa.. ja sina ka muidugi, ma pole nii noori veel vooris näinud. Kui vana sa oled ja mis su nimi on?"
"14 ja peale. Täpsemalt ei oska öelda, aga nimi on mul Ivan."
"Sa oled tubli poiss Ivan, las ma nüüd vaatan veidi neid laipu siin kraavis..."
Järgnes vaikus, mille jooksul suutis Limpkin paar meetrit edasi-tagasi käia, surnud rootslasi imelikul pilgul silmitseda ja vaadelda.

"Neid on 63"
"Keda on 63," küsis Limpkin seepeale.
"Rootslasi noh.. ma lugesin üle, 63. Enamikul oli taskus isegi paar hõberaha. Mehed ütlesid, et kui me saaks igalt surnud rootslaselt 2 hõberaha, mõõga ja kalevi, siis oleks terve Vene armee juba paari kuu pärast varustatud."
"Heh.. vaat, kus oli alles ütlemine," muigas Limpkin, "tead, aita mind õige laagrisse tagasi. Ma usun, et me veel kohtume, Ivan 93.da voorist"
Ja 2 kogu jalutasid läbi hommikuse udu telkide poole. Veidi aja pärast nad peatusid, kätlesid ja lahkusid mõlemad eri suunas. Noor Ivan moonavooride poole ja Limpkin laatsaretitelki.


Läks veel paar tundi, enne kui äratuspasun üle laagri hõikas ja kõik liht-ja muidu-sõdurid üles ajas. Nii arstide kui ohvitseride üllatuseks oli Limpkin aga juba jalul. Kaenla all miski kepp ja näol tema tavaline naeratav nägu.
"Noh, eilne juba meelest?" küsis Jaroslav sõbralt muigega.
"Ahh, mis tast enam mäletada. Keegi raisk lihtsalt torkas mind, muud midagi. TÄNA olen ma ju torkamata" vastas Limpkin lõbusalt ja astus minema sinnapoole, kus sõdurid hommikusööki tegid.

Kella 10ks olid 18., 68. ja 93.da rügemendi sõdurid täies marsivalmiduses ja asusid taas mööda maanteed Narva poole teele.
Limpkin ja Jaroslav vestsid vankris, mis esimestest väesalkadest vaid veidi maha jäi, juttu.
"Näed, Jaroslav.. selle metsa taga on vanlase maa"
"Mis sa arvad, kui kauaks piiramine venib?"
"Ma ei tea.. ma siiralt loodan, et Tsaar ei käsi kindlusele peale tormata, see oleks Narva puhul täielik enesetapp."

"Jah.. seda küll," nentis ka Jaroslav, "tead, Limpkin, mis ma arvan... ma arvan, et sa peaksid Narva piiramist kaugemalt juhatama. Me ei saa riskida sinusuguse väejuhi kaotamisega.."
"Ah nii arvad sina?" küsis Limpkin temalt vastu
"Jah.. nii ma arvan, et oleks parem." Vastas viimane.
"Noh.. mina ei kavatse seepärast kehvemini sõdida, et teie minu elu pärast kardate. Soovid sa seda või mitte, aga Narva alla tulen ma sinu arvamusele vaatamata," ütles Limpkin ja asus täielikus meelerahus oma mõõka teritama.

Varitsus (VII peatükk)

Friday, February 18, 2011

... läks veidi vähem kui pool tundi ja 300 meest seisidki väljas vihma käes, kõigil näost peegeldumas teadmatus. Olid nad ju äsja püstitanud laagri, kus saakski siin lahingut pidada? Valitses vaikus.. tappev vaikus, milles oli kuulda vaid vihmapladinat ja vee vulinat mööda maanteekraavi.

Kõik olid põnevil, kui Limpkin telgist välja astus, tünni otsa ronis ja sinna seisma jäi. Limpkin silmitses oma mehi ja nemad silmitsesid teda. Valitses pea täielik vaikus.. Möödus veel paar hetke, kuni Limpkin viimaks suu avas:
"Teie mehed, olete välja valitud osalema lahingus. Kui luureandmed on õiged, redutavad rootslased preagu umbes versta kaugusel metsas ja ootavad meie läbimarssimist. Isiklikult eelistan vaenlasega küll lahinguväljal silmitsi seista, kuid et nad nii alatult meid rünnata tahtsid, ei ole vist suuremat midagi hullu, kui me neile samaga vastame ja neid endid seljatagant ründame. Ka mina tulen koos teiega lahingusse. Ärge kartke, võtke vaid mõõk ühes ja uskuge - kui me neile ootamatult peale tormame, halavad nad kõik Jumala poole, et nad üldsegi siia ilma sündisid. Minu järel, vaprad venelased ja pidage meeles: mitte krõpsugi enne, kui rünnakukäsk on antud!"
Limpkin astus tünnilt maha ja hakkas juba porise tee kraavist üle hüppama, kui talle meenus: "Ah jaa, võtke vaid mõõk ühes, püssirohi on teil nigunii märg ja pealegi oleksid musketid kohmakad ja kergesti nähtavad. Kel mõõka pole, laenaku, peale lahingut on meil neid ilmselt küllaga."
Jooksuga läksid mitukümmend meest mõõga järele, ning õige pea olid nad ka tagasi, hüppamas üle maanteekraavi, mis tõepoolest väikest jõge meenutas. Limpkin seisis juba vastaskaldal ja ootas oma mehi. Teinud umbes selgeks kauguse ja asukoha, kuhu nad minema peavad, jälgis ta kogu tegevust, ise samal ajal sügavalt mõttes olles...
Mitte kõik ei teadnud, et ka Limpkini enda sõdurielu oli nõnda alanud. Veel enne, kui ta oli kasakate ridades teeninud, oli temagi kõigest lihtsõdur olnud ja 1691. aastal Ukrainas türklaste vastu sõdinud. Niisamuti oli tema olnud nende seas, kes vastase varitsuse purustama pidid... Limpkin tundis ärevust.. miski, mida ei saa nimetada ei hirmuks ega raevuks, ei kõhkluseks ega hulljulguseks. Miski, mida ta ise armastas kutsuda "lahingueelseks närvikõdiks".

"Sa ei kutsundki mind" kostus Limpkini selja tagant kellegi suust.
"Ma ei suudaks sind sellest ilmselt nigunii eemal hoida," muigas Limpkin, seljaga ikka rääkija poole olles, "eks sa tule siis." ütles ta läbi samasuguse muige, nagu ennegi. Ta pööras ringi.
"Pealegi Jaroslav, sa oled minu kõrval sõdinud juba aastaid, millal varemalt olen ma sind lahingusse kutsunud?" sõnas Limpkin lõbusalt ja hakkas mööda metsa astuma, öeldes veel sõduritele: "ja ei mitte krõpsugi enne, kui olen märku andnud! Saatke teade edasi!"

Nii kõndisid pea 300 meest läbi metsa, Limpkin ja Jaroslav nende ees. Sõdurid hiilisid vaikuses. Kõigil kaasas vaid mõõk, mõnel üksikul veel pistodagi.
Vihm krabises kuuseokstel, kui venelased läbi metsa sammusid. Juba olid sõdurid pead üsnagi madalale tõmmanud, oodati kohtumist vastasega.
Tunda oli pinget... samm sammult läheneti vaenlasele ning ometi täielikus haudvaikuses... Eemalt paistis lõkkesuits. See oli esimene tõestus, et rootslased tõesti ongi seal. Venelasid hakkasid kolonnis edasi minema. Limpkin sosistas pea kõigile möödujatele:
"Oodake minu käsklust, oodake, kuni ma hüüan, siis ründame kõik koos!"
Venelased asusid positsioonidele... Läbi puude vilasid rootslaste sinised mundrid, oli kuulda nende juttu ja oli tunda, kuidas lõkkesuits venelaste peade kohale tõusis. Läks veel mõni minut, kuni viimnegi venelane oli oma mõõga hiirvaikselt tupest välja tõmmanud ja kükitas nüüd salamahti sambla sees...
Limpkin tundis, kuidas ta süda kloppis.. Jaroslav oli just tema juurde roomanud ja sosistas, et kõik sõdurid on positsioonidel.. Oli kuulda vaid rootslaste jutuvada ja vihmakrabinat kuuseokastel... Valitses närvesööv vaikus...

"Kas tead..." sosistas Limpkin Jaroslavile, "ma arvasin, et ei mäleta enam, mis tunne on olla lihtsõdur... Aga see on nii selgelt meeles."
"Sellised asjad ei ununegi kunagi. Ei saagi ununeda"
"Mis sa arvad, kas võidame?" küsis Limpkin tasaselt.
"Muidugi võidame," vastas Jaroslav naeratades, "meie sinuga oleme suuremastki jamast välja tulnud, mis siis meil viga rootslastele peale tormata?"
"Hea küll.. ole ettevaatlik" poetas kapral suunurgast. Siis kogus ta end, tema mõõk tõusis samblalt ja ta pilgus süttis miski. Siis tõusis ta ühele põlvele, vibutas mõõgaga ja hüüdis nii, kuis jaksas: " R Ü N N A K U L E !! "

Justkui looduse enese vägi oleks tõusnud. 300 vene sõdurit tõusid, tõstsid mõõgad, tegid sõjakisa ja jooksid rootslaste laagri poole. Juba olidki esimesed kohal, laagrist kostusid paanikas rootslaste hüüded. Ka limpkin jõudis sinna - rootslased olid lõkke ümber püsti, mõni haaras oma mõõga järele, mõni üritas põgeneda. Vihaselt ja brutaalselt tungis Limpkin vastasele peale. Raius mõõgaga ja torkas, põikles löögi eest ja torkas lööjale mõõgaga kõhtu, mispeale viimane sinnasamma kokku varises. Juba olid uued rootslased mõõgaga platsis. Mõni üritas püstolit kasutada, kuid vihm oli teinud oma töö - püssirohi oli märg ja mitte üks püstol ei tulistanud.
Limpkin märkas lahingus Jaroslavi. Viimane oli näole kriimu saand, kuid võitles endiselt sama metsikult, kui lõvi.
"Andke neile, venelased! Andke neile hädavarestele!" hüüdis Limpkin läbi lahingukisa, mispeale venelased aina julgemalt peale läksid. Raius ja torkas Limpkini mõõk. Tundus, nagu ei suudaks keegi Limpkini peatada.. kui äkki... tohutu raksatus Limpkinile kuklasse langes.
Valust kokku varisedes märkas Limpkin noort rootsi sõjameest, kes oma täägiga nüüd Limpkinit läbi torkama tormas. Kiirelt veeres Limpkin eest, kuid noor sõjamees tuli juba uue hooga.
Veel sammuke lähemale jõudis rootslane Limpkinile. Kõik justkui peatus.. mitte miski muu siin maailmas ei oleks justkui liigutanudki, kui just mitte see rootslane, kes aina lähemale jõudis... Juba tõstis ta musketi ja valmistus Limpkinile andma viimast hetke tema maisest elust...

Tee Narva alla #2 (VI peatükk)

Sunday, February 6, 2011

Süda puperdamas ja veri justkui keemas sees, piilus Limpkin telgiuksest välja ja valmistus sellele tundmatule võõrale kogule kallale hüppama...

Limpkin ootas liikumatult, nagu jahimees.. Samm... veel üks samm.. Juba nägi Limpkin selle mehe pead - Kapuutsiga varjatud jässakas ümar peanupp, mis mehe jõulise kehaga koos üsnagi hirmutav välja nägi..
Limpkin, näinud, et võõral musket kindlalt käes on, libistas noa taas tuppe ja jäi ootama mehe viimast sammu, mille järel oleks võinud ta tappa...

HOPP! Kargas Limpkin mehele kallale, tõmbas teisele musketi selja tagant lõua alla ja tiris, mis jaksas. Seepeale lasi võõras tohutu kisa lahti.
"Ongi parem," mõtles Limpkin, "kohe on valve siin ja saab temalt veel isegi luureandmeid nõuda..."
Järgneva paari hetke jooksul suutis võõras Limpkini haardest lahti rabeleda, Limpkinile püssipäraga hirmsa tou anda ja veelgi kõvemini karjuma hakata. Limpkin, kellel ninast saadud löögist verd lahmas, võttis meeleheitlikult noa ja üritas sellega võõrast pussitada, kui viimane kiirelt raksatava jalalöögiga Limpkinile kõhtu lõi, nõnda, et viimane maha varises.
"KES SA OLED?!" röökis võõras Limpkinile, kes maas vedeles.
"Kes ma olen? Kas mitte mina ei peaks küsima temalt, kes ta on? Pagan võtaks, mis neetud mõrtsukas see selline on, kes enne tapmist veel nime kah küsib?" mõtles Limpkin, kelle meeleheaks juba tuttavate sõdurite karjeid kostis.
"EEMALE! HOIDKE NAD MÕLEMAD ÜKSTEISEST EEMALE!" lõugas Jaroslav, kes telgist välja oli sööstnud ja surus võõrale püstoli lõua alla.
"Võtke see tõbras kinni.. pekske läbi ja pooge üles!" lõugas Limpkin läbi pool-verise suu.
Läks paar hetke, kui Jaroslav Limpkinile veidi kartlikult sõnas:
"Limpkin... see on ju meie enda tunnimees." Sõdurid saadeti taas magama, vaid Limpkin, Jaroslav, tunnimees ja ohvitserid jäid lahkarvamusi lahendama.
"Mida paganat sa minu telgi juures tegid?!?!" oli Limpkin maruvihas.
"Noh.. Ei midagi ei teinud..."
"Ära püüagi mind petta! Miks sa siin olid?!"
"Kas võib esmalt paluda teistel ohvitseridel lahkuda?" Limpkin saatis Jaroslavile küsiva pilgu, millele too noogutusega vastas.
"Hea küll, minge magama teie kõik," viipas ta ohvitseridele, "Homme on pikk tee ootamas, teil on teie jõudu tarvis" sõnas Limpkin konkreetselt ja pöördus siis tunnimehe poole:
"Mis sul siis enda kaitseks öelda on?" Jutt kestis veel veidi, kuni tunnimees Limpkini kõrva juurde küünitas, talle midagi sosistas ja siis tagasi tõmbus. Viimane vaatas mehele jahmunult otsa, muigas siis ja puhkes naerma.
"Sa.... oled vaba, täna sa enam valvama ei pea, mine lase end minu nimel välja vahetada," vuristas Limpkin läbi pöörase naeru, "Su vaprus ja jõud üllatasid mind väga, oleks vaid kõik me sõdurid sellised, nagu sina"

Mehed läksid lahku - Limpkin ja Jaroslav oma telgi poole astudes ja tunnimees teisele poole, kusjuures ise kergendatult ohates.
"Mis ta sulle ütles?" päris Jaroslav, kes ei mõistnud sõbra peatamatut naeru.
"Sa ei kujuta ette, kui totter olukord see on, Jaroslav" kostis viimane ikka läbi naeru.
"Noh.. Räägi siis!"
"No mida ta ikka öösel võsas teha sai?"
"Mul pole aimugi, mida peaks mees öösel põõsas tegema"
"heh... Kas sa siis tõesti ei oska pakkuda?" vastas sõber lõbusalt
"Ei oska! Mida ta siis tegi???"
"Kusel käis," pahvatas Limpkin naerma ja astus telki, "head ööd, Jaroslav, mine magama, homme on pikk matk ees" sõnas ta lõbusalt ja tõmbas ette kardina.

Koitis taas uus päev. Vaevalt oli Jaroslav ärganud, kui Limpkin juba telgist välja sööstis. Oli teine justkui esimest päeva sõjaväes - kõndis mööda metsa ringi, vaatles sõdurite telke ja uudistas varikatustest tehtud "ratsatalle". Siis tuli ta taas tagasi ja istus laua taha, ees vaid paar kaarti ja sirkel.
Jaroslavi küsimuse peale "mida sa teed?" kostis ainult vaevukuuldav "ei midagi.."
See "ei midagi" oli tegelikult Limpkini enese suur dilemma - kuidas kahurid paigutada?
Kas tuua nad kõik eesliinidele, et need toetaksid sõdurite rünnakut ja annaksid kattetuld? Või pommitada kindlust? Või lõhkuda silda? Võibolla hoopis müüre pommitada, kuid riskida kahurite vigastamisega vaenlase mürskude läbi. need olid küsimused, mis lendasid läbi limpkini pea.
nii ta siis uuris kaarte, tõmbas sirkliga kaardile poolkaari, et leida kõige ratsionaalsem moodus, kuidas kahureid paigutada. Sellest leidis ta tegevust veel mitu päeva.
Armee aga marssis edasi. Aina enam ja enam läheneti Narva kindlusele.

Sissekanne Limpkini päevikus:
"2. juuni 1704

Oleme juba 3. päeva Narva poole teel. Juba jagame me teed 18. rügemendiga, kes samuti Narva alla lähevad. Ilmselt tuleb meil ka esimene piiramisrõngas moodustada. Moraal on kõrge, sõdurid juba kibelevad lahingusse, mis tegelikult mulle muret teeb. Me pole mitte ühtegi Rootsi sõjasalka veel kohanud, seega kardan, et nad on koondunud kas Narva alla või metsadesse, mida maantee läbib. Viimast kardan ma kohe väga."

4. juunil oli Vene 68, 18, ja 93. rügement Narvast 50 versta kaugusel, kui hakkas sadama. Sadas tohutut paduvihma, nii et rügementide ülemjuhatajad juba kell 4. lõunal leidsid paremaks laager püsti panna. Teed muutusid peagi porimülgasteks, nii et moonavoori saabudes kõigi kolme rügemendi kasakad oma hobused ajutiselt moonavankrite vedamiseks loovutama pidid.
Moonavoorid veetigi kohale, kui äkitselt märkas üks noor kasakas 93. rügemendist, kes teed oli uudistamas käinud metsas mingit liikumist.
koheselt jooksis ta ülemjuhatuse jutule. Limpkin, 18. ja 93. rügemendi juhatajad mängisid parajasti kaarte, kui üks mudane ja üleni tilkuv mees sisse astus: "Ma nägin metsas liikumist, ma arvan, et need olid rootslased"
Sellest piisas Limpkinile sedavõrd, et ta koheselt kuue selga tõmbas ja ütles: "Härrased, ma vajan teie abi. Kui asi on tõesti nii, nagu mulle tundub, jõudsime me laagri püstitada just enne varitsust. Kui te vastu ei ole, formeeriks ma löökrühma, kuhu ma igast rügemendist nii umbes 100 meest paluks."
18. rügemendi kapral Jurjev ja 93. vanem-major Anatoli olid sellega kiirelt päri ja andsid oma käskjalgadele vastavad korraldused.

läks veidi vähem kui pool tundi ja 300 meest seisidki väljas vihma käes, kõigil näost peegeldumas teadmatus. Olid nad ju äsja püstitanud laagri, kus saakski siin lahingut pidada? Kõik olid põnevil, kui limpkin telgist välja astus ja tünni otsa seisma jäi. Valitses vaikus.. tappev vaikus, milles oli kuulda vaid vihmapladinat ja vee vulinat mööda maanteekraavi...

Tee Narva alla (V peatükk)

Friday, January 28, 2011

"Nüüd on ainult veel ratsavägi üle vaadata ja olemegi Narva vallutamiseks valmis" lausus ta võidukalt.
"Ratsavägi.. Jah.. Oota.. Kell on 11.. Kas nad mitte juba siin ei peaks olema?!?"
"Limpkin... sul on õigus... Kus kurat nad on?!"

Tõsi, laagris neid ei olnud - 68. rühgemendi 600 kasakat olid kadunud nagu tina tuhka ja keegi ei teadnud, miks nad juba laagris ei ole. Kiirelt saadeti sõna mööda Peterburi laiali ja kiirelt tuli sõna ka vastu. "Et 2 suurt tallivankrit on katki, siis pidid kasakad ise külades hobusekaera järel käima, nad peaksid peagi saabuma." Pettumus Jaroslavi silmis oli suur.
"Pagan, ma lootsin, et me saame kasakaid taga ajama minna" ütles ta pahuralt.
"Mina sinu asemel teeks kõik, et siit kähku minema saada, ära unusta - meie puust vanker on ikka veel sepikojas" manitses Limpkin sõbralikult, viipas käskjalale käega, justkui ütlemaks, et too nüüd vaba on ja astus ohvitseritelgi poole.

kolme ja poole tunni möödudes saabusidki kasakad laagrisse. Tiirutasid teised laagris ringi, tegid nalja, vaatasid pealt, kuidas sõdurid teekonnaks valmistusid. Mõni tuli isegi appi telki pakkima või lubas oma hobusele mõningaid kandameid peale laduda. Ohvitserid said veel enne minekut viimast korda kokku. Seal nad kõik olid - Limpkin, Jaroslav, vanemmajor Vladimir, major Sergei, ratsaväebrigaadi ülemmajor Alexandr, Leitlant Denis, Nikolai ja Jevgeni.
"Nüüd, kus viimaks Alexandr oma meestega ka siin on, võime ehk teele asuda. Siit jõuab narva nii 4-5 päevaga, oleneb ilmast ja teedest. Kahureid on meil nüüdsest 3, mille trantsport ja varustamine saab sinu ülesandeks Sergei, saad hakkama?"
"Iga kell" vastas too hoopis rahulikumalt, kui Limpkin ise.
"Lahkume täpselt kell 5. Täna me just kaugele ei jõua, aga vähemalt saab siit linnast minema. Nii... heh... veel midagi? vist mitte.. aga sellisel juhul... kohtume õhtul laagris."

Ohvitserid läksid minema. Jäid vaid Jaroslav ja Limpkin. Viimane vajus endamisi üsnagi mõttesse, istus oma toolil veel paar minutit, kargas siis püsti, kahmas kaardi, mis laual paiknes, kaenlasse ja ütles reipalt:
"Nüüd lähme siis viimaks Narva alla!"

poole tunni möödudes hakkaski 68. rügement liikuma. Kõige ees kasakad, kes kasakamundris nii kenad välja nägid, et nii mõnigi linnanäitsik suisa ohkama kippus. Ratsaväe sees veeres mööda maad ka 3 mortiiri(mis küll enamiku ajast lihtsalt lohisesid ja ühes sellega munakividel kõva plaginat tegid). Seejärel algas pikk-pikk rivi jalaväelasi, kel kõigil ühte sorti musket ja samasugune rohekas munder seljas. Kes kasutas musketit jalutuskepina, kes kandis õlal, kes kaelas, kes hoopis isemoodi.
Kõige taga veeres, lonkas ja lohises aga pikk moonavoor, kus ka mõningaid sõdureid näha võis, kes köögitüdrukutega juttu olid teinud. Limpkin ratsutas oma vägede kõrval edasi-tagasi ja tundis enese üle suurt uhkust. Polnud ta ju pea 3 kuud oma vägesid marssimas näinud. Õhkkond oli paljulubav: sõdrurid naljatasid ja laulsid löögilaule. Mõni, kel oli õnnestunud oma tobakakott kaasa võtta, tegi suitsu.

Mehed marssisid mõned tunnid, kui päike hakkaski juba mõista andma, et loojanguni ei malda ta enam kuigi kaua oodata. See oli hetk, kui Jaroslav Limpkini jutule ruttas:
"Limpkin, me peaks laagri püsti panema"
"Nõustun sinuga täielikult, paraku oleme me aga kesk soist maad, kuhu on siin laager rajada?"
"Tõsi ta on... kraavid ujuvad ja küllap teiselgi pool paremat maad ei ole... Mis me siis teeme?"
"Mõtlesin, et rajaks laagri äkki metsa"
"Metsa," oli Jaroslav pisut hämmingus, "miks metsa? Metsas on ju... puud ja muud... asjad"
"Seda minagi, et vaevalt keegi varem hobust põõsa alla on jätnud, aga antud hetkel ei ole meil muud võimalust. Mine! Räägi ohvitseridele, kella 10ks olgu laager üleval."

Nii Jaroslav tõesti ka tegi, ning ei läinudki just kuigi kaua aega, kui kõik nad juba Limpkini juures hädakisa tegid:
"Laager? Metsa? Olete te ogaraks läinud?"
"Kuidas me saame metsa laagri teha? metsas on ju puud ja seal on kitsas ja halb nähtavus"
"Ja kuidas me seda valvame, metsas ei näe ju kaugele"
Limpkin oli aga eneses kindel, seletas kõigile üksipungi lahti, et karta midagi pole, 30 kilomeetri kaugusel Peterburist vaevalt vaenlane nõnda suurte vägedega ringi luusib.
Limpkin, andnud käsu ohvitseridel käsk sõduritele edasi öelda, ratsutas taas Jaroslavi juurde. Tegi teine juttu, kuidas kaitset organiseerida, kui antigi edasi käsk metsa laager teha. Enamus mehi võttis oma telgi ja tegeles samade toimetustega, millega muidu, mõni nupukam asus aga puude oksi uurima ja sinna oma telgiriiet kinnitama, luues nii endale hoopis suurema elamise.

Pimeduse saabudes saidki telgid püsti. Kellel puu all, kellel osaliselt puu küljes, kellel hoopis puu otsas. Limpkin käis koos Jaroslaviga ringi. Sõdurid olid lõkked teinud, istusid seal ümber, tegid süüa, mõni laulis, keegi mängis kuskil balalaikat. Ka Limpkin astus ligi, tegi juttu. Küsis sõduritelt, kuidas arvamus, kas ootavad Narvat või kardavad. Istus isegi maha, maitses sõdurisuppi. Kiitis, tõusis, tänas ja läks edasi.
Nii käisid Limpkin ja Jaroslav paljud meestesalgad läbi, veel enne, kui nad isegi magama läksid...

Öö oli kuuvalge. Kell oli vististi saanud juba kõvasti üle kolme, kui Limpkin äkki millegi peale ärkas.. Kuulatas ja tardus siis, kui kass, kes saaklooma märganud.
"Jaroslav," sosistas Limpkin, "Jaroslav, ärka üles, keegi on seal!"
Jaroslav aga ei teinud kuulmagi. Nohises teine oma rahulikus unes edasi
"JAROSLAV!!!" kähises Limpkin juba täiest kõrist, kuid kartuses liialt häält tekitada, püüdis ta sedagi hiirvaikselt teha, mis ilmselgelt sõbra und just suurel määral ei häirinud. Nähes, et sellest Jaroslavi äratamisel kasu ei ole, haaras Limpkin noa vööle ja hiilis telgiukse poole.
Juba märkaski ta kahte jalga, mis aeglaselt telgist eemale hiilisid. See keegi ei oleks pidanud seal ju olema.. Limpkin mäletas selgesti, et lasi oma telgi põõsaste peitu panna, manitsedes veel sõdureid, et nood sealkandis ringi ei siiberdaks. Kuid keegi ju oli seal... See lihtsalt pidi olema keegi, kelle kavatsused ei olnud just õilsad.
Süda puperdamas ja veri justkui keemas sees, piilus Limpkin telgiuksest välja ja valmistus sellele tundmatule võõrale kogule kallale hüppama...

Kolmas kahur (IV peatükk)

Monday, January 24, 2011

"Oled sa hull, Limpkin? Kust peaksime me ühe päevaga kahuri jagu rauda leidma?
"Mul on 1 idee... Tule lähemale... Ma räägin" vastas Limpkin ja naeratas sõbrale muhedalt.

Seadsidki siis kaks ohvitseri sammud sõjaväelaagri poole. Niipea, kui sepa kuuldekaugusest parajal määral väljas oldi, tegi Limpkin noka lahti:
"Kas panid tähele, ta ütles, et tal on 132.le juba mortiir valmis?"
"Muidugi panin."
"Ja kas sa ka seda tuletad enesele meelde, et 132. ikka veel Velikije Luki juures on ja koos meiega nii või naa Narva all kokku saab?"
"Jaa.. nii sa ütlesid.. tähendab... Jah, tuletan meelde, mis siis?"
"Peab vist ikka seletama, ei aima sa mu mõttekäiku, sõber" ütles Limpkin rõõmsalt pooleldi karjudes, andis sõbrale hea matsu seljale ja muheles taas oma kavaluse üle.

Läks veidi aega ja tühja mula, enne, kui Limpkin oma jutu juurde tagasi jõudis.
"Nimelt... mis oleks, kui me viiksime talle ümbervalamiseks tema enda kahuri?"
Jaroslavi näost peegeldusid tõllarattad: "Mi... Misasja... kuida?"
"Ma panin tähele, et tema sepikojas oli üks suurem riidega kaetud asi, mis mulle üsnagi kahurit meenutas. Kui veab, saaksime me selle öösel sisse vehkida, siis veidi kriimustada, et pettus ei oleks ilmselge ja siis hommikul lasta tal meile lihtsalt vanast kahurist uus valada."
"Aga... aga..." oli Jaroslav ikka veel keeletu, "aga mis me kahuri asemele paneme? Ta ju näeb, kui riide all enam midagi ei ole."
"Hmm.... njaa... see on tõesti hea küsimus. Aga.. teeme... teeme... JAH," hõiskas Limpkin: "teeme puust kahuri!"
Seekord mõisis Jaroslav kaaslast täielikult. Muidugi - ideaalne mõte. Puust kahur näeb ju täpselt samasugune välja, tõsi, ei kaalu nõnda palju, aga peamine, et välja näeb.
"Siis on meil puuseppa vaja" ütles Jaroslav asjakohaselt.
"Tõsi ta on... ja linna me selle murega ka minna ei saa, gildide vahel liigub jutt kiireminigi, kui armeeridades."
"Aga küsiks meeste käest?" Pakkus Jaroslav küsivalt.
"Mis me neilt küsime?"
"Et kes neist oskab puutööd, keegi 1500st ju peab seda ometigi oskama."
Limpkin naeratas sõbrale vastu, patsutas talle taas õlale ja nad keerasidki ära viimasest tänavast, mis nende teed sõjaväelaagrist lahutas.

Mõeldud - Tehtud. Veel selsamal tunnil kutsus 68. rügemendi ülemjuhatus mehed kokku. Esimest korda ajaloos ei olnud neil ühes ei relvi, kuule ega pistodasid.
"Ma kutsusin teid, sõdureid kokku selleks, et paluda teist kellegilt üht teenet. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et vaevatasu on vastav tööle, töö ise ei ole aga just lihtsate killast." Nii, kui ta seda oli öelnud, tõusis meeste seas sumin.
"Vaikust palun, sõdurid! Nüüd.. tõstke kõik käed, kes teist on puusepatööga tuttav"
Pea viimne kui üks tõstis käe.
"Oeh... küsime siis nõnda: Kes oli enne sõda elukutselt puusepp?"
Käe tõstsid umbes paarkümmend meest.
"Selge! Käe tõstnud mehed jäävad siia, teistele, mõnusat õhtut. Ärge end väsitage, homme ennelõunal hakkame taas Narva poole minema... Nii... Teie... Tulge palun lähemale."
Umbes 35 meest koguneski Limpkini juurde.
"Nüüd mehed.. veider palve, aga kas keegi teist on suuteline tegema mulle puust kahuri - täiesti identse tavalise kahuriga? Kui õige kahur ees on?" Meeste arv taandus umbes 10le.
"Nüüd... JAROSLAV! TULE SIIA!" Ruttaski teine taas Limpkini kõrvale.
"Keegi neist meestest peab meile kahuri tegema.. küsimus on, kes?"
"Mina võtaks neid mehi suisa 2," ütles Jaroslav seepeale, "kahur on ju suur asi ja kaks mees on ikka etem, kui üks."
Tõmmati loosi - võitjaks tuli üks 40dates aastates mees ja teine päris nooruke sõdurpoiss. Nimedeks oli neil Vitali ja Boris. Kuulnud ära ülesande sisu, ruttasid sõdurid ohvitseridelt saadud rublaga turule, et sealt paraja suurusega puuklots leida. Nad naasesid peagi.

Öö saabudes läksid liikvele Limpkin, Jaroslav ja Vladimir(68. rügemendi kõrgem allohvitser). Hiilisid sepa värava taha ja jäid ootele.
"kiiresti sisse, teeme kindlaks, et Uljan magab ja otsime ruttu kahuri üles."
Nii nad tegidki - ronisid ilma suurema mürata üle müüri, muukisid kiirelt lahti ukse, Limpkin ja Jaroslav läksid sepikotta kahurit otsima, mil Vladimir kassisammul majja hiilis. Teinud kindlaks, et sepp Tõesti magab, hiilis ka tema sepikotta.

Kahur tõesti oligi seal, kus Limpkin seda arvas olevat. Sõnagi lausumata võtsid Jaroslav ja Vladimir kahurist kinni ja lohistasid seda ukse poole. Et see aga nii kohutavat lärmi tegi, otsustas Limpkin riiet kasutada. Seesama riie, mis mullu veel kahuri peal asetses, libises nüüd kahuri ja munakivisillutise vahel.
"Heh... paganama raske teine... et see loll sepp ka rattaid ei mõista teha..."
"Tasa, me jääme nii veel vahele." ütles Vladimir Jaroslavile ja nad tirisid vaikides kahurit edasi. Limpkin pani kõik väravad näiliselt kinni, et Peterburi miilitsajõud haisu ninna ei saaks.

Lohistanud kahuri sõjaväelaagrisse, asusid tööle Vitali ja Boris, kes umbes 3 tunniga puuklotsist identse kahurimudeli tegid. Võõpasid veel viimast kiirelt tõrvaga ja lehvitasid tuult, et kiiremini kuivaks. Ohvitseridele pakkus see vaatepilt muidugi kõvasti nalja, kuid kui nad mõistsid, et päiksetõusuni on alla 2 tunni, läksid nad isegi appi hoogsalt tuult lehvitama.
Kuid valmis ta sai. Kahur oli must, kui rauakolakas ja viimsegi detailini kahuri moodi. Nüüd oli vaja see veel ära viia. Selle töö võttis Limpkin ainuisikuliselt enda peale. Võttiski teine puust kahuri ja riidenartsu selga ja jooksis sepikotta, sättis kõik nõnda, kuis oli olnud varem, väljus, lukustas kõik uksed ja väravad ning jooksis mööda Peterburi tänavaid laagri poole, just nagu mõni pätt, kes äsja hõbelusika näpanud.
Hommikul algas kahuri kraapimine. Loobiti kividega, peksti kahurikuulidega, isegi puistati veidi püssirohtu sisse. Ühesõnaga.. tehti kõik, et kahur näeks välja, juskui lahingust tulnud.

Taas, olid Limpkin ja Jaroslav sepa ukse taga. Koputasid.
"No tere jälle, mis täna mureks?" päris sepp uniselt.
"Me leidsime, et me laseme hoopis oma vana kahuri lihtsalt sinu juures ümber valada, on teine ikka päris kõvasti vatti saanud." kostis seepeale Limpkin.
"Ta on teil päris räsitud jah," mõmises sepp, kes ei viitsinud kahurit just hoolega uurida, "No tooge ta siis sisse."
Sepikojas läks tõsine töö lahti. Ka sell oli täna tööl. Mõlemad loopisid sütt ahju, mõlemad pumpasid lõõtsa, mis hull. Kuumus tõusis nii suureks, et Jaroslav uksed-aknad lahti pidi tegema ja seppadele kaevust külma vett juua tooma. Vana kahur läkski sulatusahju... Sisises ja urises, suitses ja paukus viimane, kui vana kurat ise, kes mingil põhjusel on ahju suletud... Kuid mida aeg edasi, seda rahulikumaks see vana kurat jäi, kuni lõpuks Uljan sellil valuvormi lasi tuua, selle siis raamile asetas ja voolulüüsi avas.
Jaroslav nägi sellist asja elus esimest korda. Kuum, punane ja aurav metall voolas vormi, täites iga tühja lõhe ja kumeruse kümneid kordi lihtsamalt, kui seda olid pidanud tegema 68. rügemendi puusepad. Kui too valmis sai, läks see välja jahtuma, ise ikka veel vormi sees.
"Kui ruttu teil seda vaja on?" päris sepp
"Noh... oma 3 tunni pärast" kostis Limpkin, aimates täielikult, mida Uljan öelda tahtis.
"Siis peate kahuriga väikse supluse tegema" kostis viimane ja muheles, nagu loodaks peagi kõvasti nalja saada.
Nõnda liikusidki sepp, sepasell, Limpkin ja Jaroslav jõe poole. Sinna jõudnud, hakkasid teised vormi veega pritsima, siis üle kallama, siis võtsid vormi sootuks ära, kallasid veelgi vett ning lõpuks lükkasid kahuri enese vette. Susises jälle nagu meremonstrum, kuid mitte kauaks. Nii poole tunniga oligi meestel kahuritoru, mis ootas vaid, et keegi tõllameistri juures talle rattad alla paneks.. ja selle töö võttis Jaroslav enda kanda.

Nõnda jalutasid sepp ja Limpkin sepikoja poole tagasi, kui Limpkinil tekkis kartus sepa edasise tuleviku pärast. Mis siis, kui ta ei teegi teist kahurit enne 132. rügemendi saabumist? mis siis, kui ta annabki neile puust kahuri... Ei, seda ei tohtinud juhtuda. Nii ta sõnas:
"Kas tead... 132-l on suurtükke ikka hädasti vaja.. Ja seppadele, kes on innukad ja tellitust rohkem kahureid valavad, antakse autasu või suisa orden."
"Tohoh... nii, et kui ma valaksin neile ühe kahuri veel... siis oleks mul võimalik autasu saada?"
"Igatahes oleks võimalik"
"Siis nii ma teengi!" kostis sepp seepeale, "Tore oli sind jälle näha, Mihhail"
"Sind ka Uljan" vastas Limpkin, embas sõpra ja seadis sammud laagri poole. Ise südames aga tohutut kergendust tundes, et sepaga midagi ei juhtu... olgugi, et ta ilmselt suure pettumuse osaliseks saab. Kuid nagu Limpkin endale alatasa väitis: "sõda ei tohigi lihtne olla".

Laagris oli kahur juba valmis ja Jaroslavi nägu säras rõõmust.
"Nüüd on ainult veel ratsavägi üle vaadata ja olemegi Narva vallutamiseks valmis" lausus ta võidukalt.
"Ratsavägi.. Jah.. Oota.. Kell on 11.. Kas nad mitte juba siin ei peaks olema?!?"
"Limpkin... sul on õigus... Kus kurat nad on?!"

Sõjatee (III peatükk)

Saturday, January 15, 2011

"Ärge palun surma saage.. palun ärge surma saage..." mispeale Limpkin muud ei osanud kosta, kui et: "Eks ma püüan..."

Lubanud naisele mitte surma saada ja millalgi ka haiglat vaatama tulla, lahkus Limpkin oma meestega mõisast. Seekord mitte aga vankriga, vaid jala, kuis sõdurile kohane. Hobust Limpkin ei tahtnud, ütles teine, et on ta niigi kaua olen istund toolidel ja lesinud maas, las preagu ratsutab keegi teine.
Nõnda läksid Limpkin ja tema 14 meest mööda Novgorodi tänavaid linna edelapoolse väljapääsu poole. Mitmedki linnainimesed lehvitasid sõduritele, eriti muidugi ratsanikule, keda ohvitseriks peeti. Lehvitas viimane veidi aega vastu, kuid ronis siis hobuselt sootuks maha, kuna ei olnud harjunud säärase tähelepanuga ja end nii nähtaval üsnagi kõhedalt tundis.

Jaroslav, märganud, et Limpkin on viimaks pärale jõudnud, tormas talle kohe vastu.
"Limpkin, viimaks oledki siin.. Ja JALA?! Kas ei kästud sul ettevaatlik olla oma jalaga veel esimestel nädalatel?"
"Ahh... võtab mul siis tüki küljest, kui ma veidi jalutan" vastas Limpkin, kes oma positiivsuses kohe Jaroslavile lähemale läks:
"Kuule sõber.. palju sul neid sõdureid nüüd õieti ongi?"
"Täpselt 1 rügement - 1500 meest"
"Ja kõigil neil on musket, tääk ja mõõk?"
"Musket ja tääk on kõigil. Mõõku kõigil pole, aga see-eest on kõigil lahingumoona vähemalt nädalaseks tõsiseks ründetegevuseks"
"Head tööd oled sa teinud, nüüdsest võtan su töö taas enda kanda"
Nii Limpkin ka tegi, mitte grammigi kehvemini, kui seda oli teinud Jaroslav. Ta tundis end taas täisväärtusliku kapralina - rügemendi valitsejana. Palju käis Limpkin oma rügemendis ringi: vestles sõduritega, õpetas allohvitsere, ja tegeles varustusega. Palju otsis kapral võimalusi võimalikult odavalt mundreid või mõõku juurde hankida... Sissekanne Limpkini päevikus:

"2. mai 1704
Rügemendis on asjad hästi. Veel pole ründekäsku tulnud, kuid vaevalt seegi enam kaugel on. Kõik 1500 meest on musketi, laskemoona ja täägiga varustatud, mõõk on vaid 200-l. Suurt muret teeb mulle nende riietus. Paljudel pole mundritki, rääkimata kalevist. Võitlusvaim on kõrgel, väljaõpe aga siiski üsna kasin. Oleks meil vaid rohkem aega... "

Mai 5. päeval saabus Limpkini juurde käskjalg kirjaga:

*Tsaar Peeter palub Teid ja 68. rügementi Narvat piirama. Käsk koheselt täide viia!*
Limpkin justkui hüppas toolilt püsti, tormas ohvitseritelgist välja ja käskis jooksupoisil koheselt Jaroslav kohale kutsuda.

Tuligi Jaroslav, lõõtsutades ja puhkides: "Jah? Mis lahti?"
"Loe seda" sõnas Limpkin ja ulatas talle paberi
"Ja mida me teeme?"
"Mis küsimus see selline on? Narva alla läheme!"
Koheselt katkestati õppused ja pakiti kokku telgid. Limpkin jälgis kogu tegevust koos Jaroslaviga künkalt.
"Ja me tõesti lähemegi sõtta Jaroslav..."
"Pigem vist ikka nagu rohkem Narvat piirama"
"Sa ju tead, mida ma mõtlen, häid mehi saab surma"
"Seda küll... Aga see on sõja puhul paratamatu. Millest äkki selline mõte?"
"Haigla hakkas mõistusele, ei muud. Käin lahingus ära ja olen taas nagu enne, küll näed" ütles Limpkin, naeratas laialt ja ütles siis viimaks: "Lähme, meil on lahingumoon pakkida!"
Peagi marssis kogu 68. rügement rivisammul mööda Suur-Peterburi maanteed. Põrises trumm, mehed laulsid löögilaule, kahurid veeresid uhkelt ratsude taga.
sissekanne Limpkini päevikus:

"28. mai 1704

Oleme juba 3. päeva teel. Küladest saame küllaldaselt toidumoona ja kokkupõrkeid rootslastega veel olnud ei ole. Meie ratsavägi ootab meid juba St. Peterburis, kõik on seni plaanipärane. Luureandmete kohaselt on Narva hästi kaitstud, garnisonis on umbes 5000 meest, mis Narva kaitseomadusi teades, võib umbes kolmekordseks hinnata. Piiramine tõotab tulla mõlemale poolele verine."

Järgmisel päeval jõudiski 68. rügement St. Peterburi. Limpkin kutsus Jaroslavi enda juurde: "Nonii sõber... nüüd on mul su abi vaja"
"Aitan, kuidas aga saan"
"Väga hea, ma tean ühte töösturit nimega Uljan Tartšokk. Enne sõda tegi ta vankrirattaid, kuid nüüd on temagi kahurite tootmisele üle viidud. ma usun, et kui me temaga räägime, saab ta meile vähemasti ühe kahuri veel anda"
Nii läksidki Limpkin ja Jaroslav mööda St. Peterburi tänavaid raemaja poole.
saanud sealt vastuse küsimusele, kus elab ja töötab sepp Uljan Tartšokk, läksidki nad viimase sepatöökoja ukse taha. Koputasid... Keegi ei vastanud. Nad koputasid veel... Ometi ei olnud ka sellest kasu. Prõmmisid siis mehed päris kõvasti, hüüdsid Uljani järele, kui tagaõuest kostis vastu:
"Ma olen siin! Tulge läbi värava"
Värav asus uksest pisut kaugemal. Värav oli suur ja uhke, justkui oleks need uksed paleed valvanud... Kuid need kuulusid siiski lihtsale sepale Uljanov Tartšokkile. Viimane tegi õige suured silmad, kui nägi kapral Limpkini sisse astumas. "Jõudu"
"Jõudu tarvis" kostis sepp, kellel üllatusest suu lahti vajus ja hobuse rautamine sootuks ununes, "kuidas saan härraseid aidata?"
"Hah... mis härra ma sulle ikka olen" kostis Limpkin "ikka mina, sama Mihhail Limpkin, kes aastate eest"

"Kuidas saan siis abiks olla?"
"Tegelikult on asi nõnda, et me tulime armee asjus." Ka Jaroslav astus väravast sisse ja viipas sepale käega.
"Nimelt oleks kahurit vaja... mortiiri."
"Oh... kallis sõber... olgu ma nii lahke, kui tahes, mortiiri ei saa ma sulle anda... Hetkel on mul neid ainult 1 ja see on määratud 132.le. Mina seda ära ei anna"
"aga 132. on ju alles Velikje Luki lähistel. Läheb nädalaid, enne, kui nemad siia jõuavad."
"See pole minu asi öelda, millal nemad kahuri kätte saavad. Aga 132.le mulle 1 kahur pidi olema ja seda kahurit ma neile ka hoian"
"Kas siis tõesti üldse ei saa? Võibolla saaks me selle siis osta või kuidagi vahetada?"
"Tooge mulle 200 kilo rauda ja ma valan teile kahuri täiesti tasuta"
Küll keelitasid ja nuiasid ohvitserid seppa.. Küll püüdsid nad selgitada, et 132-l on samuti käsk Narva alla tulla ja et seal nad nigunii kokku saavad. Küll rääkisid mehed, et 3me kahuriga on Narvat hoopis hõlpsam piirata, kui 2ga... Kuid sepp oli kange, nagu kivi. Ei lubanud tema meestele kahurit anda. Ehk sai ta arugi, et ta uue kahuri veel enne 132. rügemendi saabumist suudaks valmis teha. Aga ei - sepa sõna on sepa sõna.
Möödus veel veidi aega, kui Limpkin lõpuks ütles: "Hea küll, eks me üritame leida siis kusagilt rauda, kui ei leia, tänud sellegipoolest."
Limpkin ja Jaroslav jalutasid välja:
"Oled sa hull, Limpkin? Kust peaksime me ühe päevaga kahuri jagu rauda leidma?
"Mul on 1 idee... Tule lähemale... Ma räägin" vastas Limpkin ja naeratas sõbrale muhedalt.

jätkub...

Vana sõber (II peatükk)

Tuesday, January 11, 2011

"Heh.... Jaroslav" naeratas Limpkin põnevusega, kelle jaoks oli vana sõbra tervitus kallim, kui mistahes ravim või valuvaigisti...

Jaroslav ja Limpkin olid armee ridades teeninud koos juba ammu. Juba lapsenagi olid nad koos, elasid samal tänaval ja tegid koos lollusi. Kui aga ühel päeval nende tee sõtta viis, sõdisid nad samuti koos kasakate ridades. Et mõlemaid aga 1704-l aastal Liivimaal peetud lahingute eest Leitnandiks ülendati, viis elutee neid lahku.
"Minu brigaad sai lahingus raskesti kannatada ja liideti nõnda sinu rügemendiga.
"Hah, niiet varsti hakkame koos jälle sõjateed tallama?!" küsis Limpkin, kes kuuldust nii põnevil oli, et oma haige jala sootuks unustas, sellele püsti hüppas ja siis karjatusega taas maha varises.
"Noh... ma olen juba üleeilsest otseselt sinu käsutuses, nii et kui sina ütled, et hakkame, siis küllap me ka hakkame"
"Vägev!" hüüdis Limpkin, ise ikka veel maas pikali olles ja jalast kinni hoides. Seepeale võttis Jaroslav sõbral ümber õla kinni ja talutas ta voodisse tagasi.
"Ülendan su siinsamas kapteniks - sinust saab mu parem käsi"
"Hohoh, kohe nõndamoodi siis... aitäh... mul on väga vedanud" sõnas Jaroslav, kes ei suutnud ikka oma lõbusat naeratust kuidagi näolt pühkida.
"Kogu mehed kokku, pane nad õppusi tegema... ja anna mulle iga päev teada, kuidas olukord on.. mitu meest, kuidas varustusega olukord, kuidas rügemendis tuju ja võitlusvaim on. Selge?"
"Jah. Selge, veel miskit?"
"ei" vastas Limpkin naeratades, "tore on sind jälle näha."
Jaroslav sammus minema, oli teine juba hobuse otsa ronimas, kui Limpkin pea aknast välja pistis:
"JAROSLAV! Kus mu väed üleüldse on?"
"Siinsamas, Novgorodis" hõikas viimane vastu, "jõäärsel lagendikul linnast edelas"
Jaroslav ratsutas minema.
Viimaks oli Limpkin saanud taas kokku oma vana sõbraga, keda ta ammugi surnuks oli pidanud. Suur rõõm rõkkas kapral Limpkini hinges, kui kuulis, et tema 32st ellujäänud mehest on 27 lahingukõlblikud ja peagi oma haavadest ka paranevad.
Sissekanne kapral Limpkini päevikus:

"21. aprill 1704

Täna lubati mul välja minna. Ainult ratsu seljas, andsin oma sõna. Ega ma preagu astuda saagi - jalg on ikka veel valus, kuid arstide hinnangul 2 nädala pärast on seegi terve. Käisin ka oma rügementi vaatamas. 1370 meest... Jaroslav on tublit tööd teinud.. mehed olid hästi relvastatud, kõigil musket ja mõõk olemas, igal mehel sarvetäis püssirohtu, millest piisaks ilmselt umbes 30ks lasuks... tõsi - mõningaid puudujääke on, kuid üldiselt on mu rügement taas lahinguvalmis."

Läksid päevad, läks nädal, iga päev sai Limpkin kirju - kui mitu meest, kuidas varustus ja kuidas võitlusvaim. Nii oli ka täna, kui Limpkin juba omal jalal kõndimist harjutas - taas tõi keegi kirja. Kaprali suureks üllatuseks oli see Irina.
"kas see vastab tõele, et kui te terveks saate, lähete te jälle sõtta ja siia enam iial ei satu?"
"Noh... kas just nõnda, aga ilmselt küll jah, miks te küsite?"
"Ma lihtsalt... teate... ei midagi. Kardan teie pärast"
"Minu pärast? miks te minu pärast kardate?" vastas Limpkin naljaga, otsekui lohutades, "ärge minu pärast kartke. Mina saan alati hakkama."

Aeg läks ja Limpkin suutis taas kõndida, joosta ja hüpata nii, kuis ennegi. Ka teised mehed paranesid. Taas tuli kiri:
"Ilmselt antigi see ülesanne talle" mõtles Limpkin, kui kirjaga astus sisse taas Irina"
"Kas te... lähete homme?" päris viimane
"Jah, tundub nii"
"Tulete te kunagi tagasi?"
"Noh... kui Novgorodi kandis haavata saan, siis palun end just siia tuua" sõnas Limpkin naerusuil.
"Ma loodan siis et... või tähendab, ma loodan, et te ei saa haavata, aga et te kunagi siia võibolla mõnd oma ohvitseri vaatama tulete.."
"Jah... selge see" kostis seepeale Limpkin, kes pidas targemaks lihtsalt leppida sellega, mis äsja öeldud oli...

Hommik saabus, kui õnnistus. Oligi käes see päev, mil Limpkin võis taas vabalt käia seal, kus hing ihkas. Läks siis Limpkin oma meeste juurde ja päris neilt, kes veel armees teenida tahab ja kes vaba mehe elu soovib elada. Saanud kaasa 14 meest, asuski ta teele rügemendilaagri poole. Heitnud mõisale veel põgusa pilgu, hingas ta veel korra sügavalt sisse ja sõnas siis lõbusalt: "Tänu teie lahingukogemustele ja ennastsalgavate tegudele ülendan ma teid kõiki leitnanditeks. Kes teid ei usu, see saatke minu jutule"
Veel viimasel hetkel sööstis aga mõisast välja keegi naine, kes linade lehvides Limpkini poole jooksis, talt ümbert kinni haaras ja haledasti nuuksudes peaaegu läbi pisarate sosistas: "Ärge palun surma saage.. palun ärge surma saage..." mispeale Limpkin muud ei osanud kosta, kui et: "Eks ma püüan..."


Ps. Je vous aime tous