Tee Narva alla (V peatükk)

Friday, January 28, 2011

"Nüüd on ainult veel ratsavägi üle vaadata ja olemegi Narva vallutamiseks valmis" lausus ta võidukalt.
"Ratsavägi.. Jah.. Oota.. Kell on 11.. Kas nad mitte juba siin ei peaks olema?!?"
"Limpkin... sul on õigus... Kus kurat nad on?!"

Tõsi, laagris neid ei olnud - 68. rühgemendi 600 kasakat olid kadunud nagu tina tuhka ja keegi ei teadnud, miks nad juba laagris ei ole. Kiirelt saadeti sõna mööda Peterburi laiali ja kiirelt tuli sõna ka vastu. "Et 2 suurt tallivankrit on katki, siis pidid kasakad ise külades hobusekaera järel käima, nad peaksid peagi saabuma." Pettumus Jaroslavi silmis oli suur.
"Pagan, ma lootsin, et me saame kasakaid taga ajama minna" ütles ta pahuralt.
"Mina sinu asemel teeks kõik, et siit kähku minema saada, ära unusta - meie puust vanker on ikka veel sepikojas" manitses Limpkin sõbralikult, viipas käskjalale käega, justkui ütlemaks, et too nüüd vaba on ja astus ohvitseritelgi poole.

kolme ja poole tunni möödudes saabusidki kasakad laagrisse. Tiirutasid teised laagris ringi, tegid nalja, vaatasid pealt, kuidas sõdurid teekonnaks valmistusid. Mõni tuli isegi appi telki pakkima või lubas oma hobusele mõningaid kandameid peale laduda. Ohvitserid said veel enne minekut viimast korda kokku. Seal nad kõik olid - Limpkin, Jaroslav, vanemmajor Vladimir, major Sergei, ratsaväebrigaadi ülemmajor Alexandr, Leitlant Denis, Nikolai ja Jevgeni.
"Nüüd, kus viimaks Alexandr oma meestega ka siin on, võime ehk teele asuda. Siit jõuab narva nii 4-5 päevaga, oleneb ilmast ja teedest. Kahureid on meil nüüdsest 3, mille trantsport ja varustamine saab sinu ülesandeks Sergei, saad hakkama?"
"Iga kell" vastas too hoopis rahulikumalt, kui Limpkin ise.
"Lahkume täpselt kell 5. Täna me just kaugele ei jõua, aga vähemalt saab siit linnast minema. Nii... heh... veel midagi? vist mitte.. aga sellisel juhul... kohtume õhtul laagris."

Ohvitserid läksid minema. Jäid vaid Jaroslav ja Limpkin. Viimane vajus endamisi üsnagi mõttesse, istus oma toolil veel paar minutit, kargas siis püsti, kahmas kaardi, mis laual paiknes, kaenlasse ja ütles reipalt:
"Nüüd lähme siis viimaks Narva alla!"

poole tunni möödudes hakkaski 68. rügement liikuma. Kõige ees kasakad, kes kasakamundris nii kenad välja nägid, et nii mõnigi linnanäitsik suisa ohkama kippus. Ratsaväe sees veeres mööda maad ka 3 mortiiri(mis küll enamiku ajast lihtsalt lohisesid ja ühes sellega munakividel kõva plaginat tegid). Seejärel algas pikk-pikk rivi jalaväelasi, kel kõigil ühte sorti musket ja samasugune rohekas munder seljas. Kes kasutas musketit jalutuskepina, kes kandis õlal, kes kaelas, kes hoopis isemoodi.
Kõige taga veeres, lonkas ja lohises aga pikk moonavoor, kus ka mõningaid sõdureid näha võis, kes köögitüdrukutega juttu olid teinud. Limpkin ratsutas oma vägede kõrval edasi-tagasi ja tundis enese üle suurt uhkust. Polnud ta ju pea 3 kuud oma vägesid marssimas näinud. Õhkkond oli paljulubav: sõdrurid naljatasid ja laulsid löögilaule. Mõni, kel oli õnnestunud oma tobakakott kaasa võtta, tegi suitsu.

Mehed marssisid mõned tunnid, kui päike hakkaski juba mõista andma, et loojanguni ei malda ta enam kuigi kaua oodata. See oli hetk, kui Jaroslav Limpkini jutule ruttas:
"Limpkin, me peaks laagri püsti panema"
"Nõustun sinuga täielikult, paraku oleme me aga kesk soist maad, kuhu on siin laager rajada?"
"Tõsi ta on... kraavid ujuvad ja küllap teiselgi pool paremat maad ei ole... Mis me siis teeme?"
"Mõtlesin, et rajaks laagri äkki metsa"
"Metsa," oli Jaroslav pisut hämmingus, "miks metsa? Metsas on ju... puud ja muud... asjad"
"Seda minagi, et vaevalt keegi varem hobust põõsa alla on jätnud, aga antud hetkel ei ole meil muud võimalust. Mine! Räägi ohvitseridele, kella 10ks olgu laager üleval."

Nii Jaroslav tõesti ka tegi, ning ei läinudki just kuigi kaua aega, kui kõik nad juba Limpkini juures hädakisa tegid:
"Laager? Metsa? Olete te ogaraks läinud?"
"Kuidas me saame metsa laagri teha? metsas on ju puud ja seal on kitsas ja halb nähtavus"
"Ja kuidas me seda valvame, metsas ei näe ju kaugele"
Limpkin oli aga eneses kindel, seletas kõigile üksipungi lahti, et karta midagi pole, 30 kilomeetri kaugusel Peterburist vaevalt vaenlane nõnda suurte vägedega ringi luusib.
Limpkin, andnud käsu ohvitseridel käsk sõduritele edasi öelda, ratsutas taas Jaroslavi juurde. Tegi teine juttu, kuidas kaitset organiseerida, kui antigi edasi käsk metsa laager teha. Enamus mehi võttis oma telgi ja tegeles samade toimetustega, millega muidu, mõni nupukam asus aga puude oksi uurima ja sinna oma telgiriiet kinnitama, luues nii endale hoopis suurema elamise.

Pimeduse saabudes saidki telgid püsti. Kellel puu all, kellel osaliselt puu küljes, kellel hoopis puu otsas. Limpkin käis koos Jaroslaviga ringi. Sõdurid olid lõkked teinud, istusid seal ümber, tegid süüa, mõni laulis, keegi mängis kuskil balalaikat. Ka Limpkin astus ligi, tegi juttu. Küsis sõduritelt, kuidas arvamus, kas ootavad Narvat või kardavad. Istus isegi maha, maitses sõdurisuppi. Kiitis, tõusis, tänas ja läks edasi.
Nii käisid Limpkin ja Jaroslav paljud meestesalgad läbi, veel enne, kui nad isegi magama läksid...

Öö oli kuuvalge. Kell oli vististi saanud juba kõvasti üle kolme, kui Limpkin äkki millegi peale ärkas.. Kuulatas ja tardus siis, kui kass, kes saaklooma märganud.
"Jaroslav," sosistas Limpkin, "Jaroslav, ärka üles, keegi on seal!"
Jaroslav aga ei teinud kuulmagi. Nohises teine oma rahulikus unes edasi
"JAROSLAV!!!" kähises Limpkin juba täiest kõrist, kuid kartuses liialt häält tekitada, püüdis ta sedagi hiirvaikselt teha, mis ilmselgelt sõbra und just suurel määral ei häirinud. Nähes, et sellest Jaroslavi äratamisel kasu ei ole, haaras Limpkin noa vööle ja hiilis telgiukse poole.
Juba märkaski ta kahte jalga, mis aeglaselt telgist eemale hiilisid. See keegi ei oleks pidanud seal ju olema.. Limpkin mäletas selgesti, et lasi oma telgi põõsaste peitu panna, manitsedes veel sõdureid, et nood sealkandis ringi ei siiberdaks. Kuid keegi ju oli seal... See lihtsalt pidi olema keegi, kelle kavatsused ei olnud just õilsad.
Süda puperdamas ja veri justkui keemas sees, piilus Limpkin telgiuksest välja ja valmistus sellele tundmatule võõrale kogule kallale hüppama...