Sõjatee (III peatükk)

Saturday, January 15, 2011

"Ärge palun surma saage.. palun ärge surma saage..." mispeale Limpkin muud ei osanud kosta, kui et: "Eks ma püüan..."

Lubanud naisele mitte surma saada ja millalgi ka haiglat vaatama tulla, lahkus Limpkin oma meestega mõisast. Seekord mitte aga vankriga, vaid jala, kuis sõdurile kohane. Hobust Limpkin ei tahtnud, ütles teine, et on ta niigi kaua olen istund toolidel ja lesinud maas, las preagu ratsutab keegi teine.
Nõnda läksid Limpkin ja tema 14 meest mööda Novgorodi tänavaid linna edelapoolse väljapääsu poole. Mitmedki linnainimesed lehvitasid sõduritele, eriti muidugi ratsanikule, keda ohvitseriks peeti. Lehvitas viimane veidi aega vastu, kuid ronis siis hobuselt sootuks maha, kuna ei olnud harjunud säärase tähelepanuga ja end nii nähtaval üsnagi kõhedalt tundis.

Jaroslav, märganud, et Limpkin on viimaks pärale jõudnud, tormas talle kohe vastu.
"Limpkin, viimaks oledki siin.. Ja JALA?! Kas ei kästud sul ettevaatlik olla oma jalaga veel esimestel nädalatel?"
"Ahh... võtab mul siis tüki küljest, kui ma veidi jalutan" vastas Limpkin, kes oma positiivsuses kohe Jaroslavile lähemale läks:
"Kuule sõber.. palju sul neid sõdureid nüüd õieti ongi?"
"Täpselt 1 rügement - 1500 meest"
"Ja kõigil neil on musket, tääk ja mõõk?"
"Musket ja tääk on kõigil. Mõõku kõigil pole, aga see-eest on kõigil lahingumoona vähemalt nädalaseks tõsiseks ründetegevuseks"
"Head tööd oled sa teinud, nüüdsest võtan su töö taas enda kanda"
Nii Limpkin ka tegi, mitte grammigi kehvemini, kui seda oli teinud Jaroslav. Ta tundis end taas täisväärtusliku kapralina - rügemendi valitsejana. Palju käis Limpkin oma rügemendis ringi: vestles sõduritega, õpetas allohvitsere, ja tegeles varustusega. Palju otsis kapral võimalusi võimalikult odavalt mundreid või mõõku juurde hankida... Sissekanne Limpkini päevikus:

"2. mai 1704
Rügemendis on asjad hästi. Veel pole ründekäsku tulnud, kuid vaevalt seegi enam kaugel on. Kõik 1500 meest on musketi, laskemoona ja täägiga varustatud, mõõk on vaid 200-l. Suurt muret teeb mulle nende riietus. Paljudel pole mundritki, rääkimata kalevist. Võitlusvaim on kõrgel, väljaõpe aga siiski üsna kasin. Oleks meil vaid rohkem aega... "

Mai 5. päeval saabus Limpkini juurde käskjalg kirjaga:

*Tsaar Peeter palub Teid ja 68. rügementi Narvat piirama. Käsk koheselt täide viia!*
Limpkin justkui hüppas toolilt püsti, tormas ohvitseritelgist välja ja käskis jooksupoisil koheselt Jaroslav kohale kutsuda.

Tuligi Jaroslav, lõõtsutades ja puhkides: "Jah? Mis lahti?"
"Loe seda" sõnas Limpkin ja ulatas talle paberi
"Ja mida me teeme?"
"Mis küsimus see selline on? Narva alla läheme!"
Koheselt katkestati õppused ja pakiti kokku telgid. Limpkin jälgis kogu tegevust koos Jaroslaviga künkalt.
"Ja me tõesti lähemegi sõtta Jaroslav..."
"Pigem vist ikka nagu rohkem Narvat piirama"
"Sa ju tead, mida ma mõtlen, häid mehi saab surma"
"Seda küll... Aga see on sõja puhul paratamatu. Millest äkki selline mõte?"
"Haigla hakkas mõistusele, ei muud. Käin lahingus ära ja olen taas nagu enne, küll näed" ütles Limpkin, naeratas laialt ja ütles siis viimaks: "Lähme, meil on lahingumoon pakkida!"
Peagi marssis kogu 68. rügement rivisammul mööda Suur-Peterburi maanteed. Põrises trumm, mehed laulsid löögilaule, kahurid veeresid uhkelt ratsude taga.
sissekanne Limpkini päevikus:

"28. mai 1704

Oleme juba 3. päeva teel. Küladest saame küllaldaselt toidumoona ja kokkupõrkeid rootslastega veel olnud ei ole. Meie ratsavägi ootab meid juba St. Peterburis, kõik on seni plaanipärane. Luureandmete kohaselt on Narva hästi kaitstud, garnisonis on umbes 5000 meest, mis Narva kaitseomadusi teades, võib umbes kolmekordseks hinnata. Piiramine tõotab tulla mõlemale poolele verine."

Järgmisel päeval jõudiski 68. rügement St. Peterburi. Limpkin kutsus Jaroslavi enda juurde: "Nonii sõber... nüüd on mul su abi vaja"
"Aitan, kuidas aga saan"
"Väga hea, ma tean ühte töösturit nimega Uljan Tartšokk. Enne sõda tegi ta vankrirattaid, kuid nüüd on temagi kahurite tootmisele üle viidud. ma usun, et kui me temaga räägime, saab ta meile vähemasti ühe kahuri veel anda"
Nii läksidki Limpkin ja Jaroslav mööda St. Peterburi tänavaid raemaja poole.
saanud sealt vastuse küsimusele, kus elab ja töötab sepp Uljan Tartšokk, läksidki nad viimase sepatöökoja ukse taha. Koputasid... Keegi ei vastanud. Nad koputasid veel... Ometi ei olnud ka sellest kasu. Prõmmisid siis mehed päris kõvasti, hüüdsid Uljani järele, kui tagaõuest kostis vastu:
"Ma olen siin! Tulge läbi värava"
Värav asus uksest pisut kaugemal. Värav oli suur ja uhke, justkui oleks need uksed paleed valvanud... Kuid need kuulusid siiski lihtsale sepale Uljanov Tartšokkile. Viimane tegi õige suured silmad, kui nägi kapral Limpkini sisse astumas. "Jõudu"
"Jõudu tarvis" kostis sepp, kellel üllatusest suu lahti vajus ja hobuse rautamine sootuks ununes, "kuidas saan härraseid aidata?"
"Hah... mis härra ma sulle ikka olen" kostis Limpkin "ikka mina, sama Mihhail Limpkin, kes aastate eest"

"Kuidas saan siis abiks olla?"
"Tegelikult on asi nõnda, et me tulime armee asjus." Ka Jaroslav astus väravast sisse ja viipas sepale käega.
"Nimelt oleks kahurit vaja... mortiiri."
"Oh... kallis sõber... olgu ma nii lahke, kui tahes, mortiiri ei saa ma sulle anda... Hetkel on mul neid ainult 1 ja see on määratud 132.le. Mina seda ära ei anna"
"aga 132. on ju alles Velikje Luki lähistel. Läheb nädalaid, enne, kui nemad siia jõuavad."
"See pole minu asi öelda, millal nemad kahuri kätte saavad. Aga 132.le mulle 1 kahur pidi olema ja seda kahurit ma neile ka hoian"
"Kas siis tõesti üldse ei saa? Võibolla saaks me selle siis osta või kuidagi vahetada?"
"Tooge mulle 200 kilo rauda ja ma valan teile kahuri täiesti tasuta"
Küll keelitasid ja nuiasid ohvitserid seppa.. Küll püüdsid nad selgitada, et 132-l on samuti käsk Narva alla tulla ja et seal nad nigunii kokku saavad. Küll rääkisid mehed, et 3me kahuriga on Narvat hoopis hõlpsam piirata, kui 2ga... Kuid sepp oli kange, nagu kivi. Ei lubanud tema meestele kahurit anda. Ehk sai ta arugi, et ta uue kahuri veel enne 132. rügemendi saabumist suudaks valmis teha. Aga ei - sepa sõna on sepa sõna.
Möödus veel veidi aega, kui Limpkin lõpuks ütles: "Hea küll, eks me üritame leida siis kusagilt rauda, kui ei leia, tänud sellegipoolest."
Limpkin ja Jaroslav jalutasid välja:
"Oled sa hull, Limpkin? Kust peaksime me ühe päevaga kahuri jagu rauda leidma?
"Mul on 1 idee... Tule lähemale... Ma räägin" vastas Limpkin ja naeratas sõbrale muhedalt.

jätkub...