Vana sõber (II peatükk)

Tuesday, January 11, 2011

"Heh.... Jaroslav" naeratas Limpkin põnevusega, kelle jaoks oli vana sõbra tervitus kallim, kui mistahes ravim või valuvaigisti...

Jaroslav ja Limpkin olid armee ridades teeninud koos juba ammu. Juba lapsenagi olid nad koos, elasid samal tänaval ja tegid koos lollusi. Kui aga ühel päeval nende tee sõtta viis, sõdisid nad samuti koos kasakate ridades. Et mõlemaid aga 1704-l aastal Liivimaal peetud lahingute eest Leitnandiks ülendati, viis elutee neid lahku.
"Minu brigaad sai lahingus raskesti kannatada ja liideti nõnda sinu rügemendiga.
"Hah, niiet varsti hakkame koos jälle sõjateed tallama?!" küsis Limpkin, kes kuuldust nii põnevil oli, et oma haige jala sootuks unustas, sellele püsti hüppas ja siis karjatusega taas maha varises.
"Noh... ma olen juba üleeilsest otseselt sinu käsutuses, nii et kui sina ütled, et hakkame, siis küllap me ka hakkame"
"Vägev!" hüüdis Limpkin, ise ikka veel maas pikali olles ja jalast kinni hoides. Seepeale võttis Jaroslav sõbral ümber õla kinni ja talutas ta voodisse tagasi.
"Ülendan su siinsamas kapteniks - sinust saab mu parem käsi"
"Hohoh, kohe nõndamoodi siis... aitäh... mul on väga vedanud" sõnas Jaroslav, kes ei suutnud ikka oma lõbusat naeratust kuidagi näolt pühkida.
"Kogu mehed kokku, pane nad õppusi tegema... ja anna mulle iga päev teada, kuidas olukord on.. mitu meest, kuidas varustusega olukord, kuidas rügemendis tuju ja võitlusvaim on. Selge?"
"Jah. Selge, veel miskit?"
"ei" vastas Limpkin naeratades, "tore on sind jälle näha."
Jaroslav sammus minema, oli teine juba hobuse otsa ronimas, kui Limpkin pea aknast välja pistis:
"JAROSLAV! Kus mu väed üleüldse on?"
"Siinsamas, Novgorodis" hõikas viimane vastu, "jõäärsel lagendikul linnast edelas"
Jaroslav ratsutas minema.
Viimaks oli Limpkin saanud taas kokku oma vana sõbraga, keda ta ammugi surnuks oli pidanud. Suur rõõm rõkkas kapral Limpkini hinges, kui kuulis, et tema 32st ellujäänud mehest on 27 lahingukõlblikud ja peagi oma haavadest ka paranevad.
Sissekanne kapral Limpkini päevikus:

"21. aprill 1704

Täna lubati mul välja minna. Ainult ratsu seljas, andsin oma sõna. Ega ma preagu astuda saagi - jalg on ikka veel valus, kuid arstide hinnangul 2 nädala pärast on seegi terve. Käisin ka oma rügementi vaatamas. 1370 meest... Jaroslav on tublit tööd teinud.. mehed olid hästi relvastatud, kõigil musket ja mõõk olemas, igal mehel sarvetäis püssirohtu, millest piisaks ilmselt umbes 30ks lasuks... tõsi - mõningaid puudujääke on, kuid üldiselt on mu rügement taas lahinguvalmis."

Läksid päevad, läks nädal, iga päev sai Limpkin kirju - kui mitu meest, kuidas varustus ja kuidas võitlusvaim. Nii oli ka täna, kui Limpkin juba omal jalal kõndimist harjutas - taas tõi keegi kirja. Kaprali suureks üllatuseks oli see Irina.
"kas see vastab tõele, et kui te terveks saate, lähete te jälle sõtta ja siia enam iial ei satu?"
"Noh... kas just nõnda, aga ilmselt küll jah, miks te küsite?"
"Ma lihtsalt... teate... ei midagi. Kardan teie pärast"
"Minu pärast? miks te minu pärast kardate?" vastas Limpkin naljaga, otsekui lohutades, "ärge minu pärast kartke. Mina saan alati hakkama."

Aeg läks ja Limpkin suutis taas kõndida, joosta ja hüpata nii, kuis ennegi. Ka teised mehed paranesid. Taas tuli kiri:
"Ilmselt antigi see ülesanne talle" mõtles Limpkin, kui kirjaga astus sisse taas Irina"
"Kas te... lähete homme?" päris viimane
"Jah, tundub nii"
"Tulete te kunagi tagasi?"
"Noh... kui Novgorodi kandis haavata saan, siis palun end just siia tuua" sõnas Limpkin naerusuil.
"Ma loodan siis et... või tähendab, ma loodan, et te ei saa haavata, aga et te kunagi siia võibolla mõnd oma ohvitseri vaatama tulete.."
"Jah... selge see" kostis seepeale Limpkin, kes pidas targemaks lihtsalt leppida sellega, mis äsja öeldud oli...

Hommik saabus, kui õnnistus. Oligi käes see päev, mil Limpkin võis taas vabalt käia seal, kus hing ihkas. Läks siis Limpkin oma meeste juurde ja päris neilt, kes veel armees teenida tahab ja kes vaba mehe elu soovib elada. Saanud kaasa 14 meest, asuski ta teele rügemendilaagri poole. Heitnud mõisale veel põgusa pilgu, hingas ta veel korra sügavalt sisse ja sõnas siis lõbusalt: "Tänu teie lahingukogemustele ja ennastsalgavate tegudele ülendan ma teid kõiki leitnanditeks. Kes teid ei usu, see saatke minu jutule"
Veel viimasel hetkel sööstis aga mõisast välja keegi naine, kes linade lehvides Limpkini poole jooksis, talt ümbert kinni haaras ja haledasti nuuksudes peaaegu läbi pisarate sosistas: "Ärge palun surma saage.. palun ärge surma saage..." mispeale Limpkin muud ei osanud kosta, kui et: "Eks ma püüan..."


Ps. Je vous aime tous