Kolmas kahur (IV peatükk)

Monday, January 24, 2011

"Oled sa hull, Limpkin? Kust peaksime me ühe päevaga kahuri jagu rauda leidma?
"Mul on 1 idee... Tule lähemale... Ma räägin" vastas Limpkin ja naeratas sõbrale muhedalt.

Seadsidki siis kaks ohvitseri sammud sõjaväelaagri poole. Niipea, kui sepa kuuldekaugusest parajal määral väljas oldi, tegi Limpkin noka lahti:
"Kas panid tähele, ta ütles, et tal on 132.le juba mortiir valmis?"
"Muidugi panin."
"Ja kas sa ka seda tuletad enesele meelde, et 132. ikka veel Velikije Luki juures on ja koos meiega nii või naa Narva all kokku saab?"
"Jaa.. nii sa ütlesid.. tähendab... Jah, tuletan meelde, mis siis?"
"Peab vist ikka seletama, ei aima sa mu mõttekäiku, sõber" ütles Limpkin rõõmsalt pooleldi karjudes, andis sõbrale hea matsu seljale ja muheles taas oma kavaluse üle.

Läks veidi aega ja tühja mula, enne, kui Limpkin oma jutu juurde tagasi jõudis.
"Nimelt... mis oleks, kui me viiksime talle ümbervalamiseks tema enda kahuri?"
Jaroslavi näost peegeldusid tõllarattad: "Mi... Misasja... kuida?"
"Ma panin tähele, et tema sepikojas oli üks suurem riidega kaetud asi, mis mulle üsnagi kahurit meenutas. Kui veab, saaksime me selle öösel sisse vehkida, siis veidi kriimustada, et pettus ei oleks ilmselge ja siis hommikul lasta tal meile lihtsalt vanast kahurist uus valada."
"Aga... aga..." oli Jaroslav ikka veel keeletu, "aga mis me kahuri asemele paneme? Ta ju näeb, kui riide all enam midagi ei ole."
"Hmm.... njaa... see on tõesti hea küsimus. Aga.. teeme... teeme... JAH," hõiskas Limpkin: "teeme puust kahuri!"
Seekord mõisis Jaroslav kaaslast täielikult. Muidugi - ideaalne mõte. Puust kahur näeb ju täpselt samasugune välja, tõsi, ei kaalu nõnda palju, aga peamine, et välja näeb.
"Siis on meil puuseppa vaja" ütles Jaroslav asjakohaselt.
"Tõsi ta on... ja linna me selle murega ka minna ei saa, gildide vahel liigub jutt kiireminigi, kui armeeridades."
"Aga küsiks meeste käest?" Pakkus Jaroslav küsivalt.
"Mis me neilt küsime?"
"Et kes neist oskab puutööd, keegi 1500st ju peab seda ometigi oskama."
Limpkin naeratas sõbrale vastu, patsutas talle taas õlale ja nad keerasidki ära viimasest tänavast, mis nende teed sõjaväelaagrist lahutas.

Mõeldud - Tehtud. Veel selsamal tunnil kutsus 68. rügemendi ülemjuhatus mehed kokku. Esimest korda ajaloos ei olnud neil ühes ei relvi, kuule ega pistodasid.
"Ma kutsusin teid, sõdureid kokku selleks, et paluda teist kellegilt üht teenet. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et vaevatasu on vastav tööle, töö ise ei ole aga just lihtsate killast." Nii, kui ta seda oli öelnud, tõusis meeste seas sumin.
"Vaikust palun, sõdurid! Nüüd.. tõstke kõik käed, kes teist on puusepatööga tuttav"
Pea viimne kui üks tõstis käe.
"Oeh... küsime siis nõnda: Kes oli enne sõda elukutselt puusepp?"
Käe tõstsid umbes paarkümmend meest.
"Selge! Käe tõstnud mehed jäävad siia, teistele, mõnusat õhtut. Ärge end väsitage, homme ennelõunal hakkame taas Narva poole minema... Nii... Teie... Tulge palun lähemale."
Umbes 35 meest koguneski Limpkini juurde.
"Nüüd mehed.. veider palve, aga kas keegi teist on suuteline tegema mulle puust kahuri - täiesti identse tavalise kahuriga? Kui õige kahur ees on?" Meeste arv taandus umbes 10le.
"Nüüd... JAROSLAV! TULE SIIA!" Ruttaski teine taas Limpkini kõrvale.
"Keegi neist meestest peab meile kahuri tegema.. küsimus on, kes?"
"Mina võtaks neid mehi suisa 2," ütles Jaroslav seepeale, "kahur on ju suur asi ja kaks mees on ikka etem, kui üks."
Tõmmati loosi - võitjaks tuli üks 40dates aastates mees ja teine päris nooruke sõdurpoiss. Nimedeks oli neil Vitali ja Boris. Kuulnud ära ülesande sisu, ruttasid sõdurid ohvitseridelt saadud rublaga turule, et sealt paraja suurusega puuklots leida. Nad naasesid peagi.

Öö saabudes läksid liikvele Limpkin, Jaroslav ja Vladimir(68. rügemendi kõrgem allohvitser). Hiilisid sepa värava taha ja jäid ootele.
"kiiresti sisse, teeme kindlaks, et Uljan magab ja otsime ruttu kahuri üles."
Nii nad tegidki - ronisid ilma suurema mürata üle müüri, muukisid kiirelt lahti ukse, Limpkin ja Jaroslav läksid sepikotta kahurit otsima, mil Vladimir kassisammul majja hiilis. Teinud kindlaks, et sepp Tõesti magab, hiilis ka tema sepikotta.

Kahur tõesti oligi seal, kus Limpkin seda arvas olevat. Sõnagi lausumata võtsid Jaroslav ja Vladimir kahurist kinni ja lohistasid seda ukse poole. Et see aga nii kohutavat lärmi tegi, otsustas Limpkin riiet kasutada. Seesama riie, mis mullu veel kahuri peal asetses, libises nüüd kahuri ja munakivisillutise vahel.
"Heh... paganama raske teine... et see loll sepp ka rattaid ei mõista teha..."
"Tasa, me jääme nii veel vahele." ütles Vladimir Jaroslavile ja nad tirisid vaikides kahurit edasi. Limpkin pani kõik väravad näiliselt kinni, et Peterburi miilitsajõud haisu ninna ei saaks.

Lohistanud kahuri sõjaväelaagrisse, asusid tööle Vitali ja Boris, kes umbes 3 tunniga puuklotsist identse kahurimudeli tegid. Võõpasid veel viimast kiirelt tõrvaga ja lehvitasid tuult, et kiiremini kuivaks. Ohvitseridele pakkus see vaatepilt muidugi kõvasti nalja, kuid kui nad mõistsid, et päiksetõusuni on alla 2 tunni, läksid nad isegi appi hoogsalt tuult lehvitama.
Kuid valmis ta sai. Kahur oli must, kui rauakolakas ja viimsegi detailini kahuri moodi. Nüüd oli vaja see veel ära viia. Selle töö võttis Limpkin ainuisikuliselt enda peale. Võttiski teine puust kahuri ja riidenartsu selga ja jooksis sepikotta, sättis kõik nõnda, kuis oli olnud varem, väljus, lukustas kõik uksed ja väravad ning jooksis mööda Peterburi tänavaid laagri poole, just nagu mõni pätt, kes äsja hõbelusika näpanud.
Hommikul algas kahuri kraapimine. Loobiti kividega, peksti kahurikuulidega, isegi puistati veidi püssirohtu sisse. Ühesõnaga.. tehti kõik, et kahur näeks välja, juskui lahingust tulnud.

Taas, olid Limpkin ja Jaroslav sepa ukse taga. Koputasid.
"No tere jälle, mis täna mureks?" päris sepp uniselt.
"Me leidsime, et me laseme hoopis oma vana kahuri lihtsalt sinu juures ümber valada, on teine ikka päris kõvasti vatti saanud." kostis seepeale Limpkin.
"Ta on teil päris räsitud jah," mõmises sepp, kes ei viitsinud kahurit just hoolega uurida, "No tooge ta siis sisse."
Sepikojas läks tõsine töö lahti. Ka sell oli täna tööl. Mõlemad loopisid sütt ahju, mõlemad pumpasid lõõtsa, mis hull. Kuumus tõusis nii suureks, et Jaroslav uksed-aknad lahti pidi tegema ja seppadele kaevust külma vett juua tooma. Vana kahur läkski sulatusahju... Sisises ja urises, suitses ja paukus viimane, kui vana kurat ise, kes mingil põhjusel on ahju suletud... Kuid mida aeg edasi, seda rahulikumaks see vana kurat jäi, kuni lõpuks Uljan sellil valuvormi lasi tuua, selle siis raamile asetas ja voolulüüsi avas.
Jaroslav nägi sellist asja elus esimest korda. Kuum, punane ja aurav metall voolas vormi, täites iga tühja lõhe ja kumeruse kümneid kordi lihtsamalt, kui seda olid pidanud tegema 68. rügemendi puusepad. Kui too valmis sai, läks see välja jahtuma, ise ikka veel vormi sees.
"Kui ruttu teil seda vaja on?" päris sepp
"Noh... oma 3 tunni pärast" kostis Limpkin, aimates täielikult, mida Uljan öelda tahtis.
"Siis peate kahuriga väikse supluse tegema" kostis viimane ja muheles, nagu loodaks peagi kõvasti nalja saada.
Nõnda liikusidki sepp, sepasell, Limpkin ja Jaroslav jõe poole. Sinna jõudnud, hakkasid teised vormi veega pritsima, siis üle kallama, siis võtsid vormi sootuks ära, kallasid veelgi vett ning lõpuks lükkasid kahuri enese vette. Susises jälle nagu meremonstrum, kuid mitte kauaks. Nii poole tunniga oligi meestel kahuritoru, mis ootas vaid, et keegi tõllameistri juures talle rattad alla paneks.. ja selle töö võttis Jaroslav enda kanda.

Nõnda jalutasid sepp ja Limpkin sepikoja poole tagasi, kui Limpkinil tekkis kartus sepa edasise tuleviku pärast. Mis siis, kui ta ei teegi teist kahurit enne 132. rügemendi saabumist? mis siis, kui ta annabki neile puust kahuri... Ei, seda ei tohtinud juhtuda. Nii ta sõnas:
"Kas tead... 132-l on suurtükke ikka hädasti vaja.. Ja seppadele, kes on innukad ja tellitust rohkem kahureid valavad, antakse autasu või suisa orden."
"Tohoh... nii, et kui ma valaksin neile ühe kahuri veel... siis oleks mul võimalik autasu saada?"
"Igatahes oleks võimalik"
"Siis nii ma teengi!" kostis sepp seepeale, "Tore oli sind jälle näha, Mihhail"
"Sind ka Uljan" vastas Limpkin, embas sõpra ja seadis sammud laagri poole. Ise südames aga tohutut kergendust tundes, et sepaga midagi ei juhtu... olgugi, et ta ilmselt suure pettumuse osaliseks saab. Kuid nagu Limpkin endale alatasa väitis: "sõda ei tohigi lihtne olla".

Laagris oli kahur juba valmis ja Jaroslavi nägu säras rõõmust.
"Nüüd on ainult veel ratsavägi üle vaadata ja olemegi Narva vallutamiseks valmis" lausus ta võidukalt.
"Ratsavägi.. Jah.. Oota.. Kell on 11.. Kas nad mitte juba siin ei peaks olema?!?"
"Limpkin... sul on õigus... Kus kurat nad on?!"