Sissejuhatus (I peatükk)

Saturday, January 8, 2011

Oli aasta 1707 ja Venemaad ähvardas oht, mis kurja kuulutades tappis kõik, mis ette jäi. Juba oli see miski haaranud endale Karjala, Arhangelski, Volgada, Ingeri- ja Baltimaad. Rootsi tohutu armee oli läbi venemaa marssimas, ning justkui poleksgi neid võimalik peatada, luhtusid kõik katsed neid peatada sama kiiresti, kui need olid alanud.
Ajal, mil Rootsi Suur-Kuningriigi valitseja Karl XII oli hõivatud poolakate rüüstamisega Tuulas, oli vene vägedel aega veidi oma haavu lakkuda.
üle kogu Venemaa toodi kokku arste, kes mõistaks tohterdada haavatud sõjamehi nii, kuis vaja. Suuremad mõisad muudeti välihaiglateks, väiksematest tehti kasarmud.
Narva all kaotatud kahuritest ei olnud Vene armee veel siiani toibunud, sestap koguti üle kogu suure Venemaa kokku kirikukelli, mis siis sepikodades kahuriteks valati ja need aegsamisi armee käsutusse kogunesid.
Nii seisatas ka ülemkapral Limpkin ühe säärase mõisa ees ja ootas just paraja hetke, mil suurem trobikond arste uksest sisse hakkas minema
"Vabandust, teie seal... kas teie pole mitte Limpkin? ülemkapral Limpkin?" hüüdis keegi rahvahulgast.
"Mina see olen" vastas mees seepeale.
"Kas siis teiegi sõjas vigastada ole saanud?"
"Jah.. rootslased raiped tulistasid kuuli mulle jalga"
"Kohe nõnda... aga... tulge aga edasi, või on teil veel keskit oodata?"
"Minu rühm peaks iga hetk siia saabuma... Olin just nendega, kuid pidasin paremaks ette ratsutada ja kindlaks teha, kas meile siin ruumi on"
"küllap teie meestele me juba ruumi leiame. Eks tule meilgi oma parim anda, mine tea, kui kaua Karl veel Tuulas tiirutada maldab"

Läks veidi aega mööda, ning mööda kuninglikku alleed ilmus nähtavale koledasti lookas, mehi täis kuhjatud vanker, mis vedrude puudumise tõttu kohutavat lärmi tegi.
Vankri lähemale jõudes kappas Limpkin oma meestele vastu.
"on kõik veel elus, kes ennist peale said?"
"kõik on elus" kostis meeste seest, kuid justkui eikusagilt.
Vaevalt oli jõudnud vanker mõisa ette, kui jooksid välja mitukümmend põetajat, kes iga mehe kanderaamile asetasid, või siis neile astumisel toeks olid. Nii talutati kõik 38 meest haiglapalatisse, kus neist igaühega koheselt tegelema hakati. Sõdurid sisse saatnud, läks nooruke põetaja Irina veel terassile õhku hingama, märganud seal kapral Limpkinit ikka veel seismas, hüüatas ta: "Kas teie, ohvitserihärra, ei sooviks ka sisse tulla?"
"Meeleldi tuleksin"
"Mis teil siis viga, et ei tule?"
Mees vaikis veidi, kuid sõnas siis:
"Ma ei saa hobuse seljast alla, mu jalg on haavatud ja ma ei saa sellele toetada. Kui te oleksite nii hea ja aitaksite mind siit alla, oleks ma ülimalt tänulik"
Justkui käsu peale tuhises noor tütarlaps trepist alla ja kiirustas ratsu poole.
"Kuda te muidu siit alla peaksite saama?"
"Noh... ma peaksin 1 jalaga jaluses seisma ja teise jalaga maha astuma"
"Ahah... aga toetage siis terve jalg jalusesse ja mina tõstan teid alla"
"Arvate, et jõuate mind tõsta?"
"Muidugi jõuan"
"No kui te nii ütlete" sõnas kapral, kes tüdruku südikusest meeldivalt üllatunud oli. Nõnda läks veel päris mitu minutit, kuni Limpkin ja Irina üksteist nõnda palju mõista suutsid, et Limpkin hobuse seljast alla julges astuda. Edasi talutas Irina noorohvitseri haiglaruumi, kuhu olid viidud ka teised.
See võigas vaatepilt, mis seal avanes... Mehed on mattide peal maas, peast, jalust või käsist kinni seotud, mõnel polnud viimaseid üldse alles. Kuskil kaugemas ruumis karjus keegi oma hädakisas, justkui oleks teda rattale tõmmatud. Keegi oksendas midagi, keegi silitas oma pooleldi mahalõigatud jalga. Kuskilt kostis naisterahva nuttu, küllap oli mõni sõduritelt teada saanud, et tema kallimat enam elavate nimekirjas ei leidu.

Keegi naine tuli Limpkini juurde:
"Teie olete nende meeste ülem?"
"Mina"
"Siis olete te küllap ohvitser?"
"Kapral. Limpkin"
"Ah jaa... õigus.. Irina juba mainis mulle teie kohmetut siiasaabumist" sõnas naine, ning justkui iseenda julguse tõstmiseks, naeratas ta oma sõnade peale.
"niisiis..." muutus ta taas tõsisemaks: "olgugi, et ohvitser, voodit meil teile anda ei ole, ainsad, mis meil olid, on nüüd operatsioonist taastuvatele"
"mõistan, pole lugu, mis mul'gi viga maas magada"
"jah.. aga tegelikult oli mul teie juurde asja ka... nimelt... kust te haavatud olete?"
"Jalg, parem jalg"
"Heidke siis pikali, ma vaatan üle"
Nii ta tõesti ka tegi, ning avastades, et kuul on ikka veel jalas, otsustas arst selle sealsamas välja võtta:
"See saab valus olema, kas toon teile ehk viina?"
"Viina?" oli noormees üllatunud, "mispuhul mulle viina?"
"see ei võta teilt küll valu, kuid teeb selle kõvasti talutavamaks."
"ahah... no... eks te tooge mulle siis viina."
Polnud siinkohal kaprali suurt üllatust imeks panna ühti - ei olnud ta ju iialgi varem haiglavoodis pikutand.
Läks nii tund aega, kuni Kapral Limpkin nõnda vintis oli, et lõugama ja laulma hakkas.
"Noh.. küllap siis võin kuuli välja võtta" sõnas arst ja avas oma kompsu.
"Noo.... No kui te *hõk* just... *hõk* just peate... preili *hõk* doktor..."
Kuul oli sügaval, valus oli selle eemaldamine kapral Limpkini jalast. Karjus kui meeletu, see Limpkin, kuid ärkas ta siiski alles hommikul, kui päike silma paistis. Avastanud, et ta jalg on sidemeis, üritas Limpkin end istuli tõsta, et saada ülevaadet, mis ruumis sünnib: Enamik mehi magasid, mõni oigas, tagatoast kostis ikka veel karjumist, kuid nüüd hoopis kellegi teise suust. Keegi luges midagi, keegi kirjutas kirja, põetajad käisid ruumis vahel edasi-tagasi, veendumaks, et kõik haavatud on veel elu ja tervise juures. Limpkin võttis enda päevikugi välja, ning kirjutas:

"4. aprill 1704
Olen oma meestega Dvenevi mõisas, kuskil Novgorodi lähistel. Eile saabusin oma 38 mehega siia... eks näis, kui mitu neist ellu jääb ja mitu edasiseks lahingutegevuseks enam kõlbavad.
Kell on vist üsna varajane, kõik magavad.. aga jalg tulitab, mis hirmus..."

Aina enam hakkasid mehed ärkama, meeleolu oli juba kuidagi kergem. Limpkin tegi ka oma meestega juttu - 38st oli ööga ellu jäänud 33
kuid 33 meest olid ju siiski veel elus!
Nõnda mõtles Limpkin, kui arst talle kruusi tõi ja ütles: "jooge see ära, see leevendab valu." Arst ise aga hakkas toimetama mehe jalaga, mis ikka veel põrgulikku valu tegi
Nõnda möödusid päevad, mehed hakkasid paranema. Hakkas paranema ka Limpkin, kes alatasa küsis põetajatelt "õeke, kas võiksite mind terassile aidata, täna on nii ilus ilm"
kuid kui ta sinna sai, jäi ta sinna terveks päevaks.

Nõnda jälle ühel päeval, mil Limpkin Terassile magama oli jäänud, äratas teda miski tuttav hääl. Avanud silmad, nägi ta kahte jõulist jalga, laiu saapaid, nahkseid pükse, uhket püksipannalt ja mõõgatuppe
"Ma kuulsin, et minu sõber Limpkin on hospitali ära eksinud" ütles keegi soojal häälel naerma puhkedes.
"Heh.... Jaroslav" naeratas Limpkin põnevusega, kelle jaoks oli vana sõbra tervitus kallim kui mistahes ravim või valuvaigisti...

Jätkub...

See oli siis esimene peatükk või osa minu järjejutust. :) Loodan, et teile meeldis, ning et loete ka edaspidi. Mõte tuli tegelikult MSN-i vestlusest, mil ma sõbrale jälle mõnd lugu jutustasin. Seega.. otsustasingi kirjutama hakata. Niiet... Elage, armastage ja rokkige täiega, followge ja... lugemiseni ;)

Ps. Je vous aime tous!